Galerii: rebasekutsikad Valgamaal

Milline on tõenäosus, et paari tunni jooksul jääb kaamerasilma ette kaks pesakonda rebasekutsikaid? Valgamaal see nii juhtus.

Oma töös Valgamaalase reporterina olen minagi kõrva taha pannud nippe meie fotograafilt ning tean, et oskus pole ainus asi, mis head pildid toob. Väga palju sõltub õnnest – sellest, et olla õigel ajal õiges kohas.

Pühapäevane torm jättis üsna masendava jälje kogu Lõuna-Eestile ning seetõttu otsustasime esmaspäeva õhtul sõita Karula vallas asuvale Lüllemäe surnuaiale, et üle vaadata, mis lähedaste kalmudest saanud on. Igaks juhuks võtsin kaasa ka kaamera: kunagi ei tea, mis objektiivi ette võib sattuda.

Samas mõlkus peas mõte: mis ma sest jurakast ikka kaasa vean? Tasuks saan vaid kange kaela, sest kogu see tehnika kaalub üsna palju. Õnneks ootas aga ees «lotovõit».

Lüllemäe poole sõites jäi meile kohe silma üksik rebasekutsikas, kes teepervel askeldas. Mina poleks seda selli näinudki, sest moodsa inimesena olin ma loomulikult ninapidi nutitelefonis. Tüüpiline …

Väike, armas ja karvane

Õnneks oli autojuht tähelepanelikum ja hõikas: «Näe, rebane!» Ja seal ta oligi: ilus, väike ja karvane. Korraks tuli tunne, et viiks koju – nagu kassipoja. Aga see selleks. Ronisin siis kaameraga autoaknast välja, et paar pilti teha. Õnnestus, kuid see polnud ikkagi see ja süües kasvab isu.

Ronisin ruttu autost välja ja putkasin üle tee. Paar kiiret klõpsu ... ja kadunud see kutsikas oligi. Olin väga õnnelik, sest sain kaks-kolm head pilti rebasekutsikast. See oli tasu selle eest, et aprillis ei õnnestunud mul rebasest ükski pilt, mille tegin autoaknast. Nüüdseks oli see äpardus aga ununenud. Istusin tagasi autosse ja jätkasime teed Karula poole.

Tagasiteel juhtus uskumatul kombel aga sama asi. Seekord oli sell kaasa vedanud kaks õde-venda. Ronisin kähku autost välja ja asusin neid uuesti jahtima. Kaks looma kadu kiirelt metsatukka, kolmas hakkas mul aga kaamera ees eputama.

Mulle see sobiski. Küll väänas kutsikas end nii- ja naapidi, mina samal ajal küürus ja vilistades, et vaata mind ka nüüd. Vahepeal lähenes väike reinuvader mulle, kuid siis hüppas jälle kaugemale ja tegeles oma kasuka sättimise ja kratsimisega. Eks ikka selleks, et pildil ilusam olla.

Nii siis vahtisimegi teineteist: korraks lähemalt, siis jälle kaugemalt. Viimase pilgu viskas kutsikas mulle läbi maasikate ja kadunud ta oligi. Mina sain selja taas sirgu ajada ja õnnelikult autosse istuda. Ega mulle polnud siis veel õieti kohale jõudnud, kui hästi mul ikkagi vedas.

Pesakond number kaks

Sellega aga selle päeva fotojaht ei piirdunud. Tartu maanteel, pisut enne Valga linna piiri jäi mulle ette veel rebasepesakond kolmikuid. Seekord ma autost välja ei läinud, sest liiklus oli selleks liiga tihe ja ohtlikke olukordi pildistamise pärast ikka tekitada ei maksa.

Kokku võis see autoaknast tehtud fotosessioon kesta umbes neli minutit, seejärel putkas üks rebasehakatis üle tee, teised panid aga Pedeli poole jooksu. Kaamerasilma ette jäi mul vaid paar kikitavaid kõrvu ja üks poosetatud pilt – saak seegi.

Mida aga sellest kõigest õppida? Kindlasti seda, et ei tasu vinguda, et kaamera on raske ja kas tasub teist kaasa vedada. Ikka tasub, sest pildid, mis mulle õhtul arvutiekraanilt vastu vaatasid, oli väärt kasvõi mitut kanget kaela. Kuni järgmise korrani …