Vastulause Valgas abitusse seisu jäetud koera loole

Eluaeg valvurina teeninud eakas koer väärinuks eluõhtul suuremat hoolt, eelkõige kas või veidi varju kõrvetava päikese eest. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

26. mail ilmus ajalehes Valgamaalane lugu abitusse seisu jäetud koerast, kellest möödakäijad nii lehetoimetusele, veterinaar- ja toiduametile kui politseile teada andsid.

Valgamaa toimetusega ühendust võtnud inimese mure oli suur. Mure oli suur ka eile hommikul Postimehe toimetusega ühendust võtnud möödakäijal, kelle arvates jäi loomaarsti antud kommentaarist mulje, justkui poleks märkajad tohtinud abi saamiseks kuhugi helistada.

Õnnetu lugu sai alguse 22. mail. Kõige esimesena märkas abivajajat naabermajas elanud naine. Toimetusele teadaolev mees, kes oma nime ajalehes näidata ei soovi, sõnas, et koera kannatused algasid juba 22. mai õhtul, kui koera kuulis naabrinaine. «Kui mina hommikul (23. mail - toim) majast mööda läksin, oli koer pikali maas, kauss külili pea juures. Nina oli kausis sees. Ma ei saanud alguses aru, mõtlesin, et keegi katkise trimmeriga niidab,» selgitab mees, märkides, et looma häält oli umbes 100 meetri kaugusele kuulda.

«Vaatasin, et koer lamab. Läksin natuke edasi ja mõtlesin, et pean tagasi minema ja ütlema, ehk on keegi kodus. Läksin tagasi, lasin kella, uks oli põhimõtteliselt lahti, koputasin, keegi uksele ei tulnud. Tegin ukse poikvele, sisse ma ei läinud ja tulin ära. Koer jäi sinna häälitsema. Koeral oli ikka väga valus, ta oli päikese käes, kärbsed ümber. Ma kellegagi ühendust ei võtnud. Kui tagasi tulin, oli naabrinaine seal ja ütles, et on juba kõikjale helistanud. Möödakäija võttis ühendust politsei ja ajakirjandusega. Ma tulin ära ega näinud, kuidas asi lahenes,» selgitas mees, märkides, et kui artiklis oli arst maininud, et tema saabudes koer enam valust ei karjunud, oli loom järelikult juba hinge heitmas.

Nördinud oli mees ka seetõttu, et inimesed, kes juhtunust teada andsid, said just kui musta nimekirja. «Koer oli tõesti abitus olukorras,» selgitab mees, lisades, et looma karv oli hooldamata ega olnud pikka aega kammi näinud. «Vaevalt, et kett nii pikk oli, kui ette nähtud on. Kuut on ka lobudik, see on aastaid silmade all olnud. Kuna mul on endal loomad, siis oli see vastik vaatepilt,» sõnab mees.

Ka eile hommikul Postimehe toimetusse helistanud möödakäija, kes soovib samuti esineda lehes anonüümselt, kinnitab, et naaber kuulis koera karjeid juba eelmise päeva õhtul. Samuti võrdleb naine koera häält trimmeri omaga. «Läks minu sugulane järgmisel hommikul sealt kella 7 ajal mööda ja kuulis, et trimmerdatakse, trimmeri hääl on. Hiljem tuli välja, et see on karjumine. Ta nägi, et koer on õue peal ja karjub,» selgitab möödakäija, kellel on koertega aastatepikkuseid kogemusi. «Koer mõõdukale valule ei reageeri. Kui koer hakkab hingeldama ja hingamine muutub raskeks, on tal tugevad valud. Kui koer karjub, ma ei kujuta ette, see on midagi õudset,» selgitab ta.

Majast möödudes kohtus möödakäija naabriga, kellega koos asuti looma võimaluste piires päästma. Naaber oli teavitanud ka kodus olnud meesterahvast, kes seepeale lahkus. Olukorrast teavitati ka koera perenaist. Naine võttis ühendust politseiga, lootes kiiresti abi saada.

Veterinaar- ja toiduameti ametniku ja veterinaari jõudes möödakäija sõnul koer enam ei karjunud. «See oli minutite küsimus, koer oleks niikuinii surnud. Ta oli valudes karjunud ööpäev läbi. Lõpuks jäime meie süüdi, et miks me sekkusime,» on helistaja nördinud. «Kui arst ütles, et see ei ole piinamine. See on õige, see moment kui tema saabus ja koer oli juba kuumarabanduse või insuldi saanud, sel momendil see polnudki piinamine, sest koer oli juba minemas. See, mis sellele eelnes oli koera piinamine. Loomaomanik tellis eutanaasia pärast seda, kui politsei ja veterinaarametnik olid talle helistanud,» selgitab helistaja, kuna kohalik loomaarst kommentaaris sõnas, et kõik oli õige, kuna eutaasia oli tellitud. «Olen üpris kindel, et eutanaasiat poleks tellitud, kui nii palju  ametnikke olid sekkunud siis tehti seda hirmus, et süüdlaseks mitte jääda.»

Loomaarsti otsust elanikud tagasi pöörata ei taha, sest naine kinnitab, et veterinaari otsus on püha. «Aga see, et möödakäijaid halvustatakse ja süüdistatakse, et miks me sekkusime... kus me elame?» on helistaja nördinud.

Loomakaitse Seltsi kommentaar

Loomakaitse Seltsi pressiesindaja Liisi Moosaare sõnul on seaduses kirjas, et inimene peab abitus seisus looma aitama. Moosaar toonitab, et murelikud kodanikud pöörduksid veterinaar- ja toiduameti loomakaitse spetsialisti poole, kelle kohuseks on vaadata, kas looma pidamistingimused vastavad nõuetele. Ametnikul on õigus väärkoheldud loom endaga kaasa võtta. «Looma omanikul on kohustus oma looma, kui ta on hädas, kohe aidata, selgitab Moosaar, lisades, et omanik peab loomale kiiremas korras arstiabi võimaldama. Moosaar märgib, et kui loomaomanik oma lemmikut ei aita, on veterinaar- ja toiduameti ametniku kohus omaniku tähelepanu puudujääkidele suunata ning selle eest ka karistada.

Moosaar toonitab, et abivajavat looma nähes ei tohi temast mööda minna. «Parem karta kui kahetseda. Pigem saada teateid ja kontrollida rohkemaid loomi, kui et me teateid ei saa, sest inimesed ei julge teatada,» julgustab Moosaar inimesi.

Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liikme Heiki Valneri kommentaar

Müts maha naiste ees, kes piinlevale koerale appi tõttasid, sest enamasti eestlane ju viskab pilgu maha ja astub kiire sammuga edasi. Aga selles loos on mitu aspekti.

1. Omanikku ei saa sundida eutanaasiat tegema

Kedagi ei saa sellepärast hukka mõista, et ta oma koera maha ei löö, sest kellelegi tundub, et loomal on valus. Kui seda näidet inimese peale laiendada, siis võiks ju öelda, et pane ka enda voodihaige vanaema magama, sest mis elu see ikka on!

Loomaomanik ei suuda pahatihti oma lemmikust lahti lasta ja eutaneerimisotsust on tal kordades raskem teha kui juhuslikul möödakäijal. Uskuge, mu enda mitu looma on vanaks elanud ja mäletan seda abitut ja meeleheitel seisundit veel vägagi hästi.

Iga hea loomaomanik teeb selle otsuse nii kui ta tajub, et valud on muutunud tema lemmiku jaoks talumatuks ja surm on ainus pääsetee. Antud juhul seda aga ei tehtud ja naabrid pidid kuulama eaka koera häälekat hääbumist mitmeid tunde. Ometigi ei saa ka selle põhjal inimest hukka mõista, sest tal ei pruugi olla loomaarstiarve tasumiseks lihtsalt raha!

2. Looma abitu seisund

Ükskõik kelle surmaeelset agooniat on paha ja valus vaadata. Antud juhul aga ma vibutaks sõrme küll, sest Dingo-nimeline koer jäeti ju abituna mitmeks tunniks lebama. Tal olid valud, ta lausa kisendas nende käes, päike paistis lagipähe ja joogivesi polnud saadaval – taoline vääritu ja piinarikas surm näitab, et omanikul oli koera saatusest ja olukorrast absoluutselt ükskõik. Ta lihtsalt ei hoolinud! Eks omanike suhtumist näita ka see, et Dingo 16 eluaastat möödusidki sealsamas keldriukse ees lühikese keti otsas. Kas tõesti 16 aasta jooksul keegi ei märganud neid näruseid tingimusi?

3. Ametnike suhtumine

Koerasõbrad nägid, sekkusid ja otsisid abi. Ning suur tänu selle eest, sest ükskõiksus ja hoolimatus on ühed väga hukatuslikud tegurid. Paraku hakkasid asjad väidetavalt liikuma aga alles siis, kui tragid naised pöördusid loomasõbraliku ajakirjaniku poole. Siis ametipulgad jooksid ja tegid hoolivat ning kaastundlikku nägu. Tõde on see, et ka nemad ei hooli võõra looma kannatustest mitte karvavõrdki, ja ainuke, mis neile korda läheb, on oma töökohast kümne küünega kinni hoidmine.

Dingo vääritu ja vaevarikas elu sai veel väärituma lõpu. Õnneks on tema piinad otsas ja mul on väga kahju, et «tänu» omanikule ei saanud ta siit ilmast ilmselt kaasa võtta mitte ühtegi head mälestust. Ometigi on Dingo-suguseid koeri siin Maarjamaal tuhandeid ja kui ka neile hakatakse abi otsima alles siis, kui koerte meeleheitlik kiunumine hakkab häirivalt ületama televiisorist kostuvaid helisid, oleks ikka väga kurb küll. Ärge olge hoolimatud ja sekkuge mõistlikkuse piires alati kui näete hädasolijat, vahet pole, kas tegu on inimese, koera, kassi või hoopis mõne linnuga.