Pesaleidja vabatahtlik: ole inimene ja kastreeri või steriliseeri oma kass

Pildil olev Will ootab uut kodu Pesaleidja Tõrva hoiukodus Foto: Pesaleidja/Facebook

Kui kevade tulekuga suureneb hüljatud kassipoegade arv, siis aastaringselt peavad loomade eest seisvad organisatsioonid ja varjupaigad tegelema neljakäpalistega, keda nende peremehed enam ei soovi.

Pesaleidja vabatahtlik Airike Jõesaar pani end ühe kassi kehasse ning kirjutas kirja inimestele, kes oma kasse ei steriliseeri, või veel hullem, loomad hülgavad. Postimees avaldab kirja muutmata kujul.

Sa kirjeldad mind sõnadega metsik, sotsialiseerimist vajav, kuri. Mul ei ole häält. Aga ma tunnen. Ma ei saa küsida abi. Ma ei saa küsida vabadust. Ma ei saa küsida kaitset, hoolt. Kuidas ma saan Sulle öelda teisiti, et ma kardan? Ma kardan Sind, inimene. Kas olen mina süüdi selles, et pole enne kohanud Sind, inimest, kes oleks minu vastu hea. Miks süüdistad mind selles, et võitlen? Miks ütled mu kohta kuri? Kas olen eal ma Sulle teinud halba? 

Ka minu silmade taga on lugu. Minu lugu. Sellistes tingimustes nagu mina olen seda pidanud elama. Inimene, Sa ei ole ainus, kes proovib igas päevas ellu jääda. Ma olen keegi. Ma pole küll keegi kellelegi. Ma pole keegi Sulle. Aga ma loen. Ma olen tähtis iseendale. Miks sellest ei piisa? Ma olen elanud tänaval, varjudes. Teadmatuses, kas homme saan süüa või mitte. Kas elan? Või mitte? Ma olen võidelnud. Miks see ei ole Sulle tähtis? Miks ei loe see, et ma olen olnud ellu jääja siiani kõiges? Ma ei ole katki. Mul on lugu. 

Miks Sa soovid puhast lehte? Miks minu panus ei loe? 

Ma tean …

See võtab aega, et näha minu sisse. Võtab aega, et leida mu hirmu tagant sõprus. Kuid Sul on kiire. Aga kas tead Sa kuhu? Usu, ma tahan armastada. Ma tahan Sind armastada, inimene. Ma ei soovi terve maailma armastust. Ma soovin võimalust. Ma soovin Sind, inimene. Ma soovin, nagu ütled Sina – inimlikkust. Ma luban, ma ei hülga Sind. Ma ei lahku kui kõik teised lähevad. Ma ei kritiseeri Sind kui pärast halba päeva mu pihta kulmu kortsutad. Ma ei pane pahaks Sulle seda, kes oled. Ma ei otsi vabandusi. 

Sa mõtled küll keegi teine mind aitab, eks? Tea, et Sina, inimene, võid olla viimane, kes minust mõtleb. Ja ma tänan Sind. Ma olen Sulle korra lugenud. Oled andnud lootuse. Olen olnud korra keegi. Võin nüüd minna. Rahus. Kuid ..

Miks mina ei vääri elu? 

Me tegelikult ei tea, mida tunnevad tuhanded, kümned tuhanded kassid enne oma surmasüsti varjupaikades. Ma kahtlen, et nemad lähevad rahus. Kuidas ükski olend, kes hingab, elab. Kellel on hing, mõtted ja tunded. Kuidas peaks ta minema rahus vastu surmale lihtsalt selle pärast, et meie, inimesed, arvame teadvad, mis on õige. Kümned tuhanded kassid eutaneeritakse igal aastal varjupaikades, sest, meie, inimesed arvame, et hirm, mida see hing tunneb on piisav põhjus. Sulle, kes Sa seda loed võib see tunduda karm ja ebaõiglane, kuid tea, inimene, kui Sinul on kodus kass, kes on kastreerimata, steriliseerimata siis täpselt Sina oled see põhjus, miks vähemalt üks kass. Võib olla, see sama kass pildil on pidanud nii end tundma. Nii mõtlema. Kartma. Sina vastutad. Meie vastutame. Või, et kuidas? Sina ju saadad kõik oma kassid headesse kodudesse? Tea, et iga kassilaps, kelle süütus silmis näed Sina vaid suurimat nunnut ja üliarmsust. See iga imepisike kassilaps võtab elu ühelt samasuguselt kassilapselt või kogu elu tänaval võidelnud hingelt varjupaigas. 

Ole inimene ja neutraliseeri oma kass. 

Ning Sina, kes oled mõelnud kassi võtmise peale, äkki Sul ei ole kiire? Äkki oled just Sina see, kes võiks anda võimaluse kellelegi, kes veel ei tähenda kellelegi midagi.