Kadri Taperson: Mis me nüüd edasi teeme?

Kadri Taperson.

FOTO: Jo-Anne McArthur

Novembris poolteist aastat tagasi viisid loomade eestkostjad ühingust Loomus Riigikokku märgukirja, milles taotlesime karusloomakasvanduste keelustamist eetilistel põhjustel. 

Leidsime, et metsloomadel ei ole võimalik farmides liigiomast elu elada ja pealegi on karusnahk mittevajalik luksuskaup. Kuna inimesed kohanevad muutustega aeglaselt, oli ette pandud ka kümneaastane üleminekuaeg. Loomaõiguslaste ettepanekut toetasid rohkem kui 10 000 kahes etapis kogutud allkirja ja ja nii TNS Emori kui Saar Polli poolt läbiviidud uuringud, kust selgus, et üle poole Eesti elanikkonnast on kas pigem või kindlasti vastu loomade kasvatamisele ja hukkamisele farmides karusnaha saamise eesmärgil. Juba tollal oli avaldatud ka karusloomafarmide keelustamist pooldav manifest, millele tänaseks on alla kirjutanud pea 70 organisatsiooni ja ettevõtet. Eelnenud keelustamist toetavatesse kampaaniatesse oli lihtne osalisi leida, rohkem või vähem tuntud inimesed söandasid avalikult oma seisukohta öelda ja eeskujusid ei olnud vaja kaugelt otsida.  Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias, Austrias, Hollandis, Makedoonias, Horvaatias, Sloveenias, Brasiilias ning Bosnias ja Hertsegoviinas, Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid. Mitmes Saksamaa liidumaas ja ühes Belgia piirkonnas on karusloomakasvandused samuti keelustatud. Enamikes riikides, kus karusloomakasvandused on keelustatud, on seda tehtud eetilistel alustel. Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvanduste jaoks on loomade heaolunõuded nii ranged, et neid kasvandusi seal sisuliselt enam ei eksisteeri. Karusloomafarmide keelu üle arutletakse enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides ja see arutelu ei vaibu niipea.

Riigikogu võttis märgukirja vastu ja kutsus eelmise aasta juuni alguses kokku avaliku istungi, kus farmide keelustamise võimalust pikalt arutati ja mida saab veel tänagi vaadata siit

Istungil jagatud informatsioonist ja argumentidest ei piisanud ja seega andis Maaelukomisjoni esimees Maaeluministeeriumile ülesandeks koostada mõjuanalüüs, mille viimane tellis Maaülikoolilt ja seda saavad siit kõik lugeda. 

Uuringu lähteülesandes on kirjas, et sellega selgitatakse välja karusloomakasvatuse sektori majanduslik olukord aastatel 2000–2014. Veidi vähem kui sajal leheküljel kirjeldataksegi peamiselt erinevaid majandusnäitajaid etteantud  aastate lõikes ja sellest ei ilmne palju uut. Karusloomakasvandus ei ole Eestis suur majandusharu, on neli farmi, kus kasvatatakse minke ja rebaseid ja 27 (või teistel andmetel hoopis 40) farmi, kus kasvatatakse tšintšiljasid. Aastas tapetakse Eestis umbes 130 000 karuslooma, suurem osa neist Keila lähedal AS Balti Karusnahk farmis, mis ei kuulu üldse eestlastele vaid hoopis soomlastele. Seda viimast fakti ei ole uuringus just ülearu palju rõhutatud. Kui uskuda, et alates 2000. aastast on farmide põhikari kuuekordistunud, siis läheb sellel majandusharul hästi. Jätkamise argumentidest on veel 74 täistöökohta Balti Karusnahas ja paarkümmend teistes farmides ja seegi, et farmides kasutatakse söödana teiste loomseid saadusi tootvate ettevõtete jääke. See viimane on keskkonnamõjudest pea kõik, mis kirjas. Kasumlikkuse kõrvale ei ole piisavalt välja toodud ka ühiskondliku arvamuse mõju ja sellest tulenevaid kesiseid tulevikuperspektiive.

Loomaõiguslane otsib uuringust, mis nagu öeldud, suurt uut infot ei paku, ikka kallutatust ja seda on võimalik leida. Juba see, et Maaülikool vastavat uuringut koostab, tekitab kahtlusi, sest kokkukirjutajateks on ju veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut ja selle instituudi töötajate puhul on raske uskuda, et nad keelustamise poolt oleksid. Aga eks neid kahtlaseid kohti on teisigi, Nt: „Pikemas perspektiivis on oluline ettevõtete juhtide ja omanike vanuseline struktuur. Aasta 2015 lõpuks oli tegutsevate kiskjaliste farmide juhtide keskmine vanus 37,5 aastat ja tšintšiljafarmide puhul 52,6 aastat. Tegevuse lõpetanud tšintšiljakasvatajate keskmine vanus uuringu teostamise ajahetkeks oli 60,2 aastat, millest võib järeldada, et tegevuse varasem lõpetamine võis olla seotud ka vanusega. Mingi- ja rebasefarmide puhul on hea näha, et parimas eas juhid püüavad majandustegevust ja loomakasvatust arendada.“ Tuletame meelde, et mingi- ja rebasefarme ongi ainult neli ja kangesti tahaks selliste arvutustega välja arvutada näiteks  loomaõiguslaste keskmist vanust.

Milleks muuks kui kallutatuseks saab nimetada sedagi, et uuringu koostajate hulka kuulub ainsa asjatundjana väljastpoolt Maaülikooli Instituute ka Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liige, tõsi küll, hoopis teiste ametinimetustega.

Üheks uuringu osaks on ka fookusgruppide arvamused ja neist võib päris lõbusaid asju lugeda; „Tootjate arvates on oluline selgitada loomaõiguslastele elu põhimõtteid maal ja loomakasvatuses; Tšintšiljakasvatajate arvates on vajalik mõjutada "loomakaitsjaid", et nad mõistaksid seda ala, mille vastu nad võitlevad. Äärmusorganisatsioonide nõuetega ei tohiks kaasa minna jne.“ Uuringust ei selgu, kas mõjutamisülesandeid ka kellelegi jagati.

Ka loomade heaolust on põgusalt juttu. Nimelt selgub, et aastatel 2012 ja 2013 tehti Veterinaar- ja Toiduameti kontrollijate poolt rebasefarmis paar loomade heaolul põhinevat ettekirjutust kuna puudusid pesakastid. Ja see on kõik. Rohkem loomakaitseseaduse rikkumisi ei olnudki? Julgen öelda, et see on kogu mõjuanalüüsist kõige ootamatum osa eriti kui meenutada just nendel aastatel avalikkuse ette jõudnud salaja filmitud materjale. Pesakastidest võiks tegelikult veel pikemalt rääkida, nõukogude ajal olid muide varjumist võimaldavad pesakastid puurides aastaringselt, mitte ainult poegimise järel jne.

Üks osa uuringust on pühendatud ka eetikale ehkki eetikast ei ole uuringu lähteülesandes juttu. Küllap on koostajad lähtunud sellest, et ka eestkostjate märgukiri põhines eelkõige eetikal. Ja loeme: „Loomaõiguste eetika tugineb seisukohale, et loomadel on väärtus, mis on suurem kui nende toodangule omistatav väärtus. Selle paradigma raames on palju seisukohti ning äärmuslikem neist on, et loomadel peaksid olema samad õigused mis inimestel: õigus elule ja õigus mitte olla vangistuses. See seisukoht keelab loomade kasutamise mistahes otstarbel, sealhulgas nende vabaduse piiramise ja nende tapmise. Ja seda äärmuslikku seisukohta ei pruugiks arvesse võtta, sest kõik, kes seda seisukohta jagavad, seisavad vastu nii karusloomakasvatusele kui üldse igasugusele loomakasvatusele – piimakarjakasvatusele, seakasvatusele, samuti loomade kasutamisele meelahutuses ning meditsiinilistes või muudes teaduslikes katsetes, ja isegi lemmikloomade pidamisele /------/ Kokkuvõtteks ei saa meie arvates karusloomakasvatust ühegi eespool kirjeldatud eetikaseisukohtade (karusloomade pidamise eetika, loomaõigused, utilitarism, liikide puutumatus/kaitse, telos) alusel pidada enam taunitavaks kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karusloomakasvatus.“ Stopp. Paarileheküljelise arutelu järel jõuab söötmisosakonna professor veendumuseni, mis ei ole veenev. Nimelt on loomaõiguslased algatanud arutelu ühe tööstusharu keelustamisest, mis on juba paljudes maades keelustatud, mille keelustamise poolt on paljud kodanikud, organisatsioonid, ettevõtted, loomaõiguslased, loomakaitsjad, looduskaitsjad. Kõik need organisatsioonid ja inimesed ei ei seisa kindlasti vastu igasugusele loomakasvatusele ja ka loomaõiguslaste endi seas on tänaseks päevaks nii palju erinevaid maailmavaateid, et ma ei julgeks kindlasti niisugust üldistust teha nagu uuringu eetikaosas tehtud on. Aga eks me võimegi jääda vaidlema selle üle, kas karusloomakasvandus on taunitavam kui teised loomakasvatusharud, tegelikult see ei puutu asjasse. Ühiskond on valmis just karusloomafarmide keelustamiseks.

Tegelikult on iga tellitud mõjuanalüüsiga, eriti sellisega, mille lähteülesanne ei ole väga selge; vist nii, et väga palju oleneb sellest, kes tellib, kes kirjutab ja kes loebki. Kui lähteülesandest väljaspool oli kirja pandud eetikaosa, siis oleks oodanud ehk ka keskkonda puudutavat osa või uuemat infot kognitiivsest etoloogiast, sest seda et rebane on eraklik loom ja naarits tahab olla vees; teame me ju kõik ja sellest teadmisest ilmselt farmide taunimiseks ei piisa. Mõjuanalüüsiga samal perioodil koostati kaks uuringut, mida võib siit linkide alt lugeda ja mis maalivad karusloomafarmidest hoopis teistsuguse pildi. Jõutakse järeldusele, et ainuke lahendus farmides esinevatele probleemidele on keeld. 

Hiljuti võitsid karusloomakasvatuse keelu pooldajad Haagi riiklikus apellatsioonikohtus. Kohtu seisukoht oli üheselt mõistetav – avalik huvi kaalub üles farmerite majanduslikud huvid ja Hollandi farmide keeld jääb jõusse. Holland on muide neljas minginahkade tootja maailmas ja viimase otsuseni jõudmine võttis aega paarkümmend aastat.

3. mail tutvustab Maaülikool Maaelukomisjonis valminud uuringut komisjoni liikmetele. Mis siis edasi saab, ei tea praegu päris kindlalt vist keegi ehkki võime aimata. Kumba peetakse olulisemaks? Kas vähem kui saja inimese töökohta praegusel hetkel või rohkem kui saja tuhande metslooma virelemist ja hukku aastas? Kas komisjon otsustab midagi ise või viiakse arutelu komisjonist kõrgemale, Riigikogu suurde saali? Tõenäoliselt juhtub hoopis see, et uuringus avaldatud informatsioonist ei piisa ja leitakse: Valitsuse tegevuskavas on kirjas veel teinegi mõjuanalüüs: „Analüüs karusloomakasvatuse mõjust elurikkusele.“ Selle saab tellida Keskkonnaministeeriumist. Ja aeg venib. Väikesest eestkosteorganisatsioonist vaadatuna, kus iga inimminut arvel ja töötempo armutu, näib selline ajakulutamine ükskõiksusena. Või nagu eestkostjaid toetav poliitikute nõustaja ütles – „Kedagi ei huvita need loomad, rändekriis on käes ja presidendivalimised tulemas.“ Kogu protsessi teeb raskesti hoomatavaks ja abstraktseks muidugi seegi, et me ei saa midagi teha nende loomade heaks, kes praegu puuris istuvad vaid ainult nende, kes loodetavasti kunagi jäävad farmidesse sündimata.

Loodetavasti ajavad meie poliitikud seljad sirgu ja midagi siiski otsustakse. Kui mitte päris ise, siis vähemalt teiste, ka siin loetletud riikide eeskujul. Vahepeal saavad loomaõiguslased mõelda, mida edasi teha, kas tulla uuesti tänavatele või oodata oma aja ära elanud tööstusharu aeglast väljasuremist, mida on kerge ette ennustada vaadates kas või moegigantide (Armani, Hugo Boss) loobumist sellest julmalt toodetud materjalist või nt Saga Fursi eelmisel nädalal alustatud kokkuhoiu läbirääkimisi töötajatega või hoopis OÜ Eurotann (AS Balti Karusnahaga seotud parkimistehas) pankrotti vms. Või küsige hoopis kodus laste käest, mis te tegema peaksite, noorem põlvkond on eetilisem niikuinii.

Populaarne

Tagasi üles