/nginx/o/2016/05/06/5344707t1hb6ad.jpg)
Aprillis palusime jagada lugusid varjupaigast või mõnest muust loomadega tegelevast organisatsioonist uude koju saanud loomadest. Meile kirjutas Edit Annusver, kellel pajatada lugu Triinust, Musist ja Aramisest.
Varjupaigast võetud loom: Triinu, Musi ja Aramise lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 2013 sai minust MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik.
"Varjupaigahulluse" pisikuga nakatas mind Triinu - kass, kes pool aastat varem nälginuna mu maja ees abi palus. Tol ajal ei olnud turvakodul veel oma ruume ja seega olin nõus sellele armsale kassile hoiukodu pakkuma. Triinu oli varasemalt steriliseeritud, kiip aga puudus ja vaatamata kuulutustele kohalikes lehtedes ning internetis ei tunnistanud keegi teda enda omaks. Möödusid kuud ning see pikakarvaline kaunitar suutis nii omaks saada, et andsin turvakodule teada, et Triinu on oma kodu leidnud. Sellega kasvas meie pere kasside arv kolmeni, Eelnevalt oli meie peres pärslasest primadonna Lolita ja tütre poolt sõprade puudekuurist ära toodud Sass-poiss.
/nginx/o/2016/05/06/5344699t1h75c5.jpg)
Turvakodu vabatahtlikuna olen hoiukodu pakkujaid hoiatanud, et tegu on äärmiselt ohtliku tegevusega. Nimelt on elu näidanud, et algselt hoiule võetud kassist saab suure tõenäosusega varsti pere päriskass. Kassid lihtsalt jätavad käpajäljed südamesse ja neid eemaldada on võimatu. Tean seda omast käest, sest astusin samasse ämbrisse veel teist ja kolmandatki korda.
/nginx/o/2016/05/06/5344701t1h89c5.jpg)
Kuna Sass-poiss oli nooruke ja mänguhimuline, siis kippus ta vanemaid "prouasid" kiusama. Mehe ettepanekul "lapsendasime" Sassile mänguseltsiliseks teise nooruki, tol hetkel meie juures hoiukodus olnud noorukese Musi. Selle asemel, et ilusti kahekesi mängida ja prouad rahule jätta, hakati koos ja ülimas üksmeeles neid hoopis kiusama. Väike valearvestus meie poolt, aga midagi polnud teha, me ei saanud enam Musi alt vedada.
/nginx/o/2016/05/06/5344695t1h3f5a.jpg)
Ja siis sain tuttavaks Aramisega. Õigemini saabus see kahekuune kassipoeg koos emme Queeny ja vendade Porthose ja Aramisega turvakodu hoole alla ja majutati karantiinituppa. Oli sügis ja viiruste aeg ning pisikesed jäid palavikku. Tegin nende jaoks ainuõige otsuse ja tõin nad enda juurde hoiukodusse. Igapäevased kraadimised, ravimid, tilgutamine - jama oli rohkem kui rubla eest, aga tasu oli mitmekordne. Kassipojad paranesid ja 2015 aasta 1. jaanuaril läks Athos oma päriskoju. Mõned kuud hiljem ka hiiglasuurte käppadega pontsakas Porthos. Aramis jäi. Algul üritasin teda reklaamida, et see õrnuke ja hellik poiss samuti oma koju saaks. Hiljem loobusin, kuna südames tundsin, et Aramis on juba kodus. Ma olin kõrvuni armunud. Ma ei julgenud sellest mehele iitsatadagi, tütrest rääkimata. Mõistusega sain ju aru, et 50 ruutmeetrit linnakorterit, mees, laps ja viis kassi.... Veidi paljuvõitu. Õigemini palju paljuvõitu. Eriti veel, kui mees virises, et neli kassi korteris on liiga palju ja tütar kurtis pidevalt kassikarvade rohkuse üle.
/nginx/o/2016/05/06/5344683t1hdcf5.jpg)
Ja siis ühel heal päeval küsis mees, et kas olen juba Aramise lepingu allkirjastanud. «Sa ei suuda ju temast nagunii loobuda.» Seda ma endale teist korda öelda ei lasknud ja Aramisest sai ametlikult meie pere viies kass. Nädal hiljem tuli tütar, Aramis süles, ja teatas, et see kass on nii nunnu ja ta ei lähe meilt mitte kusagile. Ma nimelt polnud julgenud talle veel mainida, et poiss on ametlikult meie oma.
/nginx/o/2016/05/06/5344685t1h251f.jpg)
Mis sest, et kõik kohad on pidevalt karvu täis... Mis sest, et öösiti on raskusi voodis külje keeramisega... Mis sest, et kassid omavahel ei klapi ja nüüd kräunutavad poisid tüdrukuid juba kolmekesi... Mis sest, et viis kassi väikeses linnakorteris on tegelikult palju mis palju... Kassid annavad nii palju energiat ja positiivseid emotsioone, et igapäevased käpajäljed söögilaual ja katki kratsitud nahkdiivan on kukimuki.
/nginx/o/2016/05/06/5344689t1h26dd.jpg)
Turvakodust kassi valima tulnutele ütleme alati, et kaks kassi on parem kui üks. Omast kogemusest tean, et viis kassi on parem kui üks. Kassid on lahedad, kassid on isepäised. On hea ütlus, et kassid ja naised teevad seda, mida ise tahavad. Meestel ja koertel jääb üle ainult olukorraga leppida. Ja nii ongi. Mina olen kõigi oma nelja käpaga turvakodu tegemistes sees nüüd ja igavesti, ja uskuge mind - see on ääretult hea tunne, kui saad midagigi teha, et seda hullumeelset maailma veidikenegi paremaks muuta. Aidata neid, kes ise abi küsida ei oska.
/nginx/o/2016/05/06/5344703t1h8019.jpg)