/nginx/o/2016/05/05/5340793t1h111e.jpg)
Aprillis palusime lugejatel jagada lugusid loomadest, kes on jõudnud armastavasse perre otse varjupaigast või mõnest muust loomade päästmisega tegelevast organisatsioonist. Oma lugu jagab Olga Nuusberg-Lapp, kellel oli varjupaigas au kohtuda Tiigriga.
Täitsa juhuslikult nägin 2014 aasta suvel Varjupaiga MTÜ FB lehel pilti kassist. Ma nägin ja sees käis krõps! see oli just SEE kass keda ma tahtsin.
«Pikakarvaline hallitriibuline isane kass. Suurt kasvu ja sõbralik. Kass kaalub 5,5 kg! Panime kassile nimeks Tiiger, kuna tal on väga ilus kontrastsete triipudega kasukas ja kass ise on suur ja tugev. Iseloomult on Tiiger väga sõbralik, saab hästi läbi nii inimeste kui ka kassipoegadega, ka emaste kassidega. Tiigrit võib pidada ka koera eest kuna ta otsib inimese seltsi, kuulab hästi sõna, ei küünista isegi ussirohu andmisel. Tugeva jahiinstinktiga on ta kindlasti eeskujulik rotipüüdja.» (Valga koduta loomade varjupaik)
Ma lubasin kunagi endale, et ma ei võta ühtegi kassi, kes ei sarnane mu eelmise kassi Mammutiga ning mitte enne kui lapsed on suured. Nii palju siis lubadustest!
Ja nüüd selline kass, Tiiger I (nagu tema nimetus hiljem varjupaiga lehel oli) ootab kodu!
Helistasin kohe abikaasale, et netis on just selline kass, keda ma tahan.
«No võtame siis,» kõlas vastuseks.
«Njah, aga ta asub Valgas....»
«No otsime siis ära!»
Kirjutasin kohe ka Valga varjupaika kirja, kes ja kus me oleme, miks oleme just meie kassile parim pere. Ma kartsin tol hetkel nii meeletult, et keegi mõtleb minu moodi ja võtab ta endale. Paari päeva pärast võtsimegi sõidu varjupaika ette. Asi siis see paarsada kilomeetrit kassi pärast sõita!
/nginx/o/2016/05/05/5340805t1h8706.jpg)
Tol päeval muutsin ma oma arvamust varjupaikadest täielikult. Meelde jäid suure ja sooja südamega inimesed ja lootust täis loomad.
Tagasiteel murdis ja näris Tiiger end läbi pappkasti, kus ta kinni oli. Tagantjärele mõtlen, et ta oleks ilmselt ka plastist kassipuuri ära lõhkunud. Jõud oli tal meeletu. Näris pappkasti augu ning jõllitas mind vihaselt ja hirmunult. Uskusin, et ta hakkab mind selle pika-pika sõidu pärast vihkama.
Tiiger kohanes ruttu, juba järgmisel päeval ignoreeris ta koera ja traavis õues.
Praegu veedab ta suurema osa ajast õues põldudel jahtides ning muul ajal otsib toas endale vahvaid peidukaid (nt sokisahtel või riidekapp). Teeme siin mõnikord nalja, et võtaks mõne varjupaiga-naga veel, aga Tiigri kõrvalt ei jõuaks teist enam toita.
Diivanil raamatut lugeda on Tiigriga suht võimatu, ta hüppab mulle rinnale, raamatu lükkab kõrvale, hõõrub oma nina mu põskede vastu ja nõuab pai või nügib mu sootuks välja.
/nginx/o/2016/05/05/5340807t1h93cc.jpg)
Kõige naljakamad juhtumid on seotud hiirtega.
Mulle need närilised ei meeldi, aga Tiiger arvas, et sünnipäevaks on mulle paras üks ukse taha tuua. Loomulikult astusin ma hiirele peale. Paaril korral vedas ta neid veel elamisse, aga loobus, saades aru, et suurt kiitust sealt ei tule vaid minu kiljumine.
/nginx/o/2016/05/05/5340797t1hfaa2.jpg)
Nüüdseks on Tiiger meiega olnud 2 aastat. Ta kasvatas endale tiheda läikiva kasuka, palju muskleid ja kaalub nüüd umbes 7+ kg.
Üks tänavakomme on Tiigrile siiski jäänud- autode katustele meeldib ronida ja seal päikeses pikutada.
/nginx/o/2016/05/05/5340795t1h3864.jpg)
Veel üks vahva komme on Tiigril tekkinud. Kui meile tullakse, jookseb Tiiger alati inimestele vastu. Just nagu valvekass! On selline uljas ja riskija ning väga uudishimulik. Praegu ei karda isegi koera ja käib teist narritamas.
Ei, me ei võtnud Kassi, hoopis pereliikme. Ei saagi aru, kuidas me seni ilma temata hakkama saime. Aitäh Valga varjupaigale.
PS! Hetk tagasi krabistas köögis hiir, ja hops! kassi hammaste vahel ta oligi!