Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/01/5216029t1h50f6.png)
16. aprillil seadsin sammud Tallinna lauluväljakule, et teha lugu kõigist neist vahvatest loomadest, keda peremehed on külalistele näitama tulnud. Nagu hetk hiljem selgus, müüsin oma südame maha.
Igal hommikul päevakäpa-rubriiki looma valides saan lemmikuga nii palju sõbraks, et kui ühel hetkel neid neljakäpalisi päriselt näen, tekib tunne, justkui oleksin vana sõpra kohanud. Nii juhtus minuga laupäeval, kui sattusin Zooexpol Pesaleidjate juurde.
Ning seal ta oli. Papa Raivo. Kass, kellest olin aprilli algul kirjutanud. Tituleerisin ta veel kõige suuremaks painurujaks, mis nagu selgus, vastas täiesti tõele. Papa Raivo ei hakka esialgu silma: tal on triibuline kasukas ning Zooexpol jalutas temaga hoiukodu perenaine Maria. Võib-olla hakkas kõige enne silma see vahva roosa rihm, millega Raivo päris esimest korda jalutas. Hoiuperenaine ütles, et Raivo pole vist täpselt arugi saanud, et ta traksidesse on pandud.
Raivole lähenedes tasub käsi valmis panna, sest tiitel «kõige suurem painuruja» pole mingi sõnakõlks, vaid kõige tõesem asi, mida ette võib kujutada. Raivo ei väsi paidest iial, seda kinnitas isegi hoiuperenaine, kelle sõnul ei ole tema veel näinud, et Raivol küll saaks ning ta teises suunas läheks. «Kas täna on see päev?» küsisin, teades vastust ilmselt juba ette.
Tegelikult algas minu ja hoiuperenaise vestlus märksa banaalsemalt. «Kas kevad on Pesaleidjasse juba jõudnud?» küsisin, mis muide ei tähenda loomahoiupaigale lähenedes mitte küsimust, kas inimene lilli ja liblikaid juba on näinud, vaid seda, kas hoiukodud ja kassituba hakkavad kassipoegade all juba uppuma. Vastus sellele oli lihtne: kevad on tõesti kätte tulnud. Pesaleidja hoole alla on sattunud juba nii mõnigi kassipoeg ja nii mõnigi tiine emane, kelle pisikesed üsna varsti ilmavalgust näevad. Maria sõnul on Pesaleidja ja teised organisatsioonid sunnitud nüüd vaikset talve tagasi tegema, sest kassipojad ei oota ning koju tahab saada iga viimnegi kui üks käpaline. Kuid ei saa öelda, et talv nii vaikne olekski olnud, sest ühes kuus võib Pesaleidja uude koju saata ligi 40 kassi.
Miks pole aga Papa Raivo nende 40 seas? Põhjuseid on mitu. Nendest esimene on Raivo vanus: see Viljandimaalt pärit kassihärra kannab enda turjal 15 aastat kogemust ja elutarkust. Paraku pole väärikas eas kassid just esimesed, keda lemmikusoovijad otsima tulevad. Maria sõnul valivad inimesed tihti kassipojad, öeldes, et soovivad lemmiku just enda käe järgi kasvatada. Teised ütlevad, et on juba neljakäpalise sõbra kaotanud ega suuda uut kaotust niipea üle elada. Seda, mitu aastat Raivol ees on, ei oska tõesti keegi öelda, kuid tervis on arstide kinnitusel korras ning vanadusega kaasnevaid tervisehädasid Raivol pole.
Teine põhjus, miks Raivo pole siiani kodu leidnud, on tema kasukas. Jah, kassimaailmas on õnnetus, kui sünnid kasukaga, mis inimeste eelistustele ei vasta. Raivo on paraku üks neist. Maria sõnul saab ainult hullem olla see kui kass on mustavalgekirju. Inimesed lihtsalt ei taha kassi, kes oleks triibuline või kelle kasukas on pool meie riigi rahvuslipust. See lihtsalt ei lähe. Lähemal vaatlusel selgub, et kõrvad ei ole Raivol enam ka päris need: elu näinud kass on ilmselt toidupoolise või võimu eest võideldes maha jätnud ka väikesed tükikesed kõrvadest. Aga see ei tähenda, et Papa Raivo ei kuuleks. Oh ei. Lähenevat inimest ehk potentsiaalset paitegijat kuuleb Raivo juba kaugele.
Ning seal ta siis on. Raivo teeb juba mitmendat tiiru ümber minu, keerates krussi jalutusrihma ning sundides Mariat ja mind aeg-ajalt püsti tõusma, et Raivo omale rihma päris ümber kaela ei keerutaks. Lisaks sellele osutab Raivo nii muuseas põranda pühkimise teenust, sest usalduslikult pöörab ta kõhu minu poole, paludes paisid ka sinna. Pool tundi hakkab täis saama, inimesi on Raivot katsumas käinud kümneid, kuid kodupakkuja pole Zooexpole ilmselt veel jõudnud. Maria toob kõige kurvema stsenaariumina välja, et alanud kassipojabuumi ajal ehk aprillist augustini kahanevad Raivo võimalused koju saada minimaalsemast veel väiksemaks... kui see number midagi ütleb.
Kas poole tunni jooksul on Raivol paidest küll saanud? Mitteajakirjandusliku eksperimendi käigus selgub, et Raivo on väsinud, mis Maria sõnul on esimene kord, kui midagi sellist juhtub. Samas ei saa Raivo silmi kinni panna, et veidike tukkuda, sest kes teab, võib-olla kõnnib see päris tema enda paikäsi mööda ja ei panegi kassihärrat tähele? Ei, sellega ei saa riskida. Ja nii me siis istume, Raivo end ümber minu keerutades ning käpaga aeg-ajalt maad kaapides, justkui märku andes, et kätt tasub mööda kasukat siiski sahistada. Paitamise lõpu valib Raivo ise (see ei saabu iial! - toim), sest omavoliliselt käe kasukalt ära võttes saadab Raivo mulle pilgu, mis paneb mind tundma just kui maailma kõige halvema inimesena. Maria sõnul saadab teda selline pilk iga päev, kui on vaja sammud tööle seada. See pilk poeb sisse ka kõige sügavamasse südamesoppi ning tekib tunne, et tööle võib ju kah minemata jätta...
Raivo, muide, ei hammusta. Raivo ei löö ka käpaga. Tema kehal pole kohta, mida ei tohiks katsuda. Maria kinnitab, et isegi veterinaari juures võib Raivoga käia, sest kui arst teeb süsti ja perenaine samal ajal pai, võib ju selle ebameeldiva torkegi välja kannatada. Peaasi, et pai saab.
Minu ja Maria vestluse lõppedes ütlen Raivole, et veel enne, kui ta arugi saab, leiab ta end uuest kodust, kus tema jaoks on piiritult aega, paikätt ning kõike seda, mis ühele väärikale kassihärrale ära kulub. Sest kõik inimesed ei vaata kassi välimuse ega vanuse järgi.
Raivole saab kodu pakkuda, kirjutades maria@pesaleidja.ee.