30. aprillini ootame varjupaigast, hoiukodust või mõnest muust organisatsioonist võetud loomade lugusid. Meile kirjutas Helje Meier, kellel pajatada südamlikud lood sellest, kuidas ta kohtus Tipsi, Pallikese ja Mona Lisaga.
Varjupaigast võetud loom: Tipsi, Pallikese ja Mona Liisa lugu
Mul on jutustada meie kolmest pereliikmest, kes suuresti meie elu muudavad ja täisjõuga selles osalevad.
Minu elus on alati olnud tähtsal kohal neljajalgne pereliige. Alustades hamstritest, kassidest ja koertest (kõik erinevatel ajajärkudel). Viimased kolm looma juba üksteisega koos.
I osa meie pere «loomasaagast» ehk siiamilaadne Tipsi
Tipsi on leitud ühe linnaäärse lasteaia territooriumilt. 11 aastat tagasi oldi sunnitud lasteaia juurde kutsuma varjupaiga loomapüüdjad. Kassikoloonia oli lihtsalt ülisuureks kasvanud. Selle kassikoloonia pojad olid imeilusat värvi – kirjud. Loodeti, et kõik loomad on kinni püütud ja lasteaed kassi- ja kirbuvaba. Ja üllatuseks oli aasta hiljem üks neist poegadest, keda siis nähtavasti kinni ei saadud, toonud sinnasamassse oma viis poega. Neli punase kasukaga ja üks helebeež siiamilaadne pojake. Kassiemme tõi omad pojad välja ainult siis, kui lapsed magasid lõunaund või olid juba õhtul koju läinud. Lasteaia kokatädid toitsid neid ja elu oli mõnus. Kui vaid nii oleks saanud jätkata… Vaatasin tihti aknast, kuidas kassiema õpetas lapsi ettevaatlikuks. Paar korda õnnestus neist ka pilti teha (kahjuks läksid pildid kaduma koos telefoniga) ja kõige enam sattuski pildile see heleda kasukaga tegelane. Rääkisin kogu aeg, et see pisike siiamikiisuke on minu lemmik ja tahaks ta omale koju viia. Olin just puhkusele jäänud ja minu vana kass, kes oli juba parandamatult haige (kasvajaid täis), sai krambid ning tuli saata vikerkaare taha. Lein oli suur, sest see kiisuke oli mu nelja-aastase tütrekese n-ö teine emme. Ta lapsendas juba vastsündinu ära, nagu muinasloos ja hoolitses tema eest. Nüüd tuli meil temaga hüvasti jätta… Ka meie väike koeranäss Nuustik leinas meiega koos, sest temagi sõber jättis ta maha...Täpselt nädal hiljem olin oma pisitütrega linnas, kui tuli telefonikõne lasteaiast ja anti teada, et minu jaoks on see siiamikene kinni püütud. Pisike oli kõhu täis söönud ja siis sooja ja tuulevarjulisse kohta magama jäänud. Enne seda oli kahjuks nende kiisutitade ema auto alla jäänud. Kätte saadi veel üks punane kiisupojake, kes sai ka omale päriskodu, aga hiljem sain teada, et tema oli siiski surnud. Ülejäänud kassipojad oli ühel varahommikul, juba mitmes päev ilma emata, kokatädide nähes, kolmekesi lasteaia juurest ära läinud. Aga nad olid ju nii pisikesed ilma emata eluks!
No ja nii ma siis meie leidlapse endale sain. Esimene käik oli loomaarsti juude, kes tunnistas kassipoja terveks ja ütles talle vanuseks umbes ühe kuu. Koju tulleks pesin ta puhtaks ja püüdsin süüa anda, aga kassilapse hirm oli nii suur, et ta peitis end riiuli taha ja selleks, et ta meie koduga kohaneks, sõitsime ise maale. Lasime tal üksi olla! Vahepeal oli meie vanaema käinud kontrollimas, kas pisike ikka elab ja siis oli riiuli tagant ainult suurt sisinat kosta. Õhtul koju tulles meelitasin loomakese välja ja söötsin teda. Ega see kerge polnud. Tegime kõrgete servadega plastkasti talle pesa, et ta korteri peale ära ei kaoks ja läksime magama. Varahommikul ajasin abikaasa üles, et kassipoeg nutab kuskil. Igatahes oma kastis teda polnud ja hääl kostis meie rõdult (meil oli öösel rõduaken natuke avatud). Nii kui abikaasa rõduukse lahti tegi, nii nägi ainult kassipoja kiiret liikumist kõrvalrõdule. Poeg, kes tuli just kõrvalrõdule, püüdis küll põgenejat tabada, aga pisikesel olid kiired jalad. Poiss sai ainult järele vaadata, kuidas pisike kihutab veel naabritegi rõdu piiret mööda edasi, kuni hüppas piirdelt naabrite avatud rõduaknast sisse. Ja meil paanika! Kuidas sa lähed varahommikul naabrite ukse taha, et «Vot meie kiisutita tormas teile!». Aga sai siiski süda rindu võetud ja abikaasa käis naabrite juures ära. Ja meie saime oma põgeniku kätte. Siis oli selge, et selle loomaga ei saa päris tavapäraselt hakkama, teda tuleb hakata harjutama päris eluga «inimeste maal». Saatsin oma noorima lapse maale, vanaemale seltsiks ja asusin kassititat sotsialiseerima (omakeskis naersime, et mul on kassihoolduspuhkus). Läks kaks nädalat, kui pisikesest armsast kiisutitast oli saanud julge ja vahva tegelane. Tema toitmine ei olnud kerge, potil hakkas ta kohe ilusti käima ja magasime koos minu voodis, tema oli kahe padja vahel ja minu käsi oli kogu öö tema peal (nii vist oli tal turvaline). Niisiis olin mina saanud taas kassiemmeks. Nüüdseks on Tipsi meie peres olnud ligi 10 aastat. On saatnud ära vikerkaare taha meie eelmise koerakese Nuustiku (kellega oldi suur sõber) ja Tipsi on pidanud leppima olukorraga, et meie perre on lisandunud kaks koera. Tipsi tahaks olla tähelepanu keskmes, ainuke loom majas ja ta naudib igat hetke, kui koerad on maakodus. Samas kui koerad jäävad pikemalt ära, siis kass igatseb neid taga. Käib aknal istumas ja autosid vaatamas ja koerte naastes teeb neile n-ö ringi peale. Aga otsest kontakti ta nendega ei võta. Nad elavad lihtsalt sõbralikult kõrvuti. Ja mina olen ikka tema kassiemme, kellele saab oma pahameelt näksimisega välja näidata, kelle voodijalutsis on parim magamiskoht ja kelle kõrval on telekat hea vaadata ning keda tuleb kohe tervitama tulla, kui poekott on sööki täis.
II osa meie loomasaagast ehk Pallikese leidmine Pesaleidja kaudu
Nuustiku (kes oli 18 aastat meie peres ja kasvatas minuga üles mu vanemad lapsed) surma järel oli tunne, et meie peres ei saa enam kunagi olema kohta koerale. Aga ära iial ütle iial! Möödus neli aastat ja ühtäkki nägin Pesaleidja Facebooki lehel ühe koduotsiva koerakese pilti. Vaadates Bella silmi, sain aru, et tema või ei keegi. Bella (tol hetkel selle nimega) oli just MINU KOER! Kirjutasin kohe ja lubasin õhtul pereliikmetega koosoleku pidada. Koosoleku pidasin hoopis veerand tunni jooksul peale Bella pildi nägemist. Jagasin seda oma vanemate lastega kohe läbi Facebooki sõnumite ja otsus oli valmis: see on meie uus sõber! Kui vaid läbiks selle n-ö sobivustesti, sest tahtjaid oli umbes 500.
Bella kuulutus nägi välja järgmine:
Pesaleidja kohas nimega Tartu, Estonia.
13. märts 2014. a.
Oma vanas kodus ei olnud Bellal mänguasju. Oma vanas kodus ei saanud Bella üldse õue. Kuna tal ei lastud kunagi aias joosta või rihma otsas sibada, siis kõik oma koera vajadused ajas Bella ikka toas ära. No mis sa teed, eks? Tuleb välja, et siis paned koer magama. Jah! Lugesite õigesti. Bella pere ei viitsinud enam tema järelt toas koristada ning otsustasid, et panevad oma 7-kuuse kutsika magama. Lihtsalt tüdinesid ära ning oligi kõik.
Bella on valge imepehme ja koheva kasukaga 7-kuune koeratüdruk. Tal on imearmas pisike nina ja kaks nööbisilma, mis on alati sära täis, kui ta mõnda tuttavat nägu näeb. Bella lihtsalt armastab kõiki inimesi. Seepärast tahakski ta tugevasti kaissu haarata ning kallistada, kui natukenegi isegi mõelda, et keegi tahtis selle pisikese armastusepommi magama panna. Hirmujudinad jooksevad üle selja.
Hoiukodusse saabudes oli Bella väga segaduses. Ühtäkki oli nii palju mänguasju ning ta sai suisa õue! Suudate seda uskuda? Bella alguses ei suutnud ning roomas alati mööda maad nagu hästi treenitud kaitseliitlane, kuid juba paari päevaga tuli saba jalge vahelt välja ning samm muutus reipaks. On hämmastav, kui kiiresti Bella arenes! Vaid paari päevaga sai Bella aru, et pissi ja kaka käivad õue ning nüüd ta oskab ise välja küsida. Jalutades reageerib ta rihmale ülihästi, saab aru, mida teha, kui tõmbad või lased rihma järele.
Bella on rõõmsameelne ja armas. Ta tahab palju mängida, toob sulle ise oma lelud ka veel kätte, musitab, kaisutab ja kallistab. Jah, kallistab ka! Juhtmeid, mööblit ning muid lubamatuid asju ta ei näri, kui tal on piisavalt mänguasju. Bella lubab oma pikka karva kenasti kammida ning isegi pesemine on talle täiesti vastuvõetav. Lisaks on ta tõelisele naisele kohaselt väga emotsionaalne - mõnikord kurb, õnnelik, solvunud, kapriisne, armastav, hooliv... Ja ta oskab end ülihästi väljendada.
Bellale meeldiks ideaalis oma aed, kus ta võiks rihmata ringi joosta, aga koos oma inimesega jalutamine on sama tore. Uuele omanikule on Bellal aga kindlad nõudmised. Talle peavad meeldima
* nunnud nöbininad
* pehme kasukas
* pallimängimine
* kaisustudumine
* ohtralt palju musisid
* jalutamine või ka jooksmine
Aga eelkõige peab talle meeldima Bella, kellele anda kõik aeg ja armastus, mida see pisike väärib. Sest Bella armastab kõik puruks.
info: viljandivabatahtlikud@gmail.com
Ja Bella sai meie pere liikmeks! Tegime tema nimega küll ümbermängu ja temast sai Palli, sest ta oli nagu põrkepall. Kui palju võib olla armastust ühes koerakeses! Tema pisikeses südames on maailma suurim armastusekogum. Ta on super, super tegelane!
Tegelikkuses valis ta juba meie perega kohtudes välja OMA inimese, OMA karjajuhi ja selleks sai mu väimees. Ning oma koeramammaks peab ta minu vanemat tütart. Me elame kõik koos.
Pallike on võtnud südameasjaks igat kojutulijat tervitada suure naeratusega, kodust tööle või mujale ära saates on ta jällegi maailma kõige õnnetuma olekuga. Ta naudib maakodus käimist ja seal suve veetmist. On asjalik urukoer ja kõva rotipüüdja. Ja kõige tähtsam: ilma tema loata ei või hoovile keegi tulla. Võõrale võib ta olla väga, väga kuri. Kuigi nad jagavad koeraelu koos Monaga, siis peab Palli ennast üleval tähtsamana ja asjalikumanagi (tundub, et see on nii tema arvates). Temast oleks kirjutada pikki lugusid, aga peamine: ta on meie oma maailma armsam Pallike.
III osa meie loomasaagast ehk Mona Liisa, kes on meie pärandusloom
Minu ämmal ja äial oli olnud juba mitu koera. Kuna nad veetsid kolmveerand aastat maakodus, siis oli loomulik, et neil oli seal seltsis ka suuremat kasvu koer. Peale teise koera surma võeti uue koera otsimiseks aeg maha võtta ja lasta elul oma rada minna. Kuni ühel hetkel sekkus jälle Facebook, kuhu postitati kutsikale koduotsimise kuulutus.
Väike päntajalg oli tulnud linna lähedale talu hoovile. Arvatavalt oli keegi kutsika metsa viinud. Pererahvas hakkas aktiivselt kutsikale kodu otsima. Näitasin pilti ämmale ja ta oli nõus loomakese endale võtma. Nii sai koerake endale imehoolitseva pere. Talvel oldi linnas, kevadest suveni maakodus. Mona oli minu ämmale hea kaaslane ja tasuks hea õpetamise ja hoolitsuse eest, pidas teda endale kõige kallimaks. Külastasime neid tihti nii linnas kui ka maal. Kuni selle ajani, kui ühel kurval ja vihmasel sügisööl, mul ämmakese süda lakkas tuksumast. Nüüd jäi Mona koos minu äiaga. Oli lohutajaks ja seltsiliseks. Kaks korda nädalas, kui äi tööl oli, võtsime Mona enda juurde, käisime jalutamas ja tegelesime temaga. Nii oli Mona meil, kui Pallike koju tuli ja võttis uue sõbra asjalikult vastu.
Nii saime elatud päris tükk aega, kui ühel õhtupoolikul tuli mu abikaasa mulle tööle järele ja andis teada, et äial oli haigushoog ja Mona on koos äia autoga kuhugi majade vahele seisma jäänud, sest äi ei mäletanud, kuhu ta arsti juurde minnes oli parkinud. Panime kokku meeskonna ja alustasime otsinguid. Kogu linnaosa läbi otsitud, ei leidnud ei autot, ega ka seal olevat looma. Andsime teada ka politseile, turvafirmadele, taksojuhtidele jne. Tol ööl magasime kõik vähe ja pikemat ööd ei mäletagi enam… Enne magama minekut tegin üleskutse Facebookis. Lisasin pildi ja seda jagati ka palju, palju kordi. Jõime tütrega hommikukohvi (pidin õhtupoole tööle minema), kui äkki helises telefon ja meile anti teada, et arvatavalt on meie Mona koos autoga leitud. Ja leiukoht oli uskumatus kohas - meie enda maja taga, ainuke koht, kust me tõesti ei olnud otsinud. Perearstikeskus ja meie maja on lausa erinevates linnaosades. Koer oli autos olnud üle 24 tunni. Autoukse avades tormas koer õue ja sai oma põit tühjendada. Vaene loom! Auto oli nii püha koht, kuhu ei saanud ju pissida. Küll oli ta oksendanud palju, sest polnud ta ju ka juua saanud. Külaskäik arstile ja õnneks ei olnud ohtu tervisele. Nüüd võtsime perega vastu otsuse, et kuna meil juba kaks looma oli, siis kolmas mahub ka meie suurde perre. Lisaks olin ma ju lubanud oma lahkunud ämmale, et ei jäta Monat, kui tema ja äiaga midagi peaks juhtuma. Me ju ei osanud keegi arvata, et Mona ja tema kalli perenaise kooselu jääb nii lühikeseks ja mu ämmake lahkub oma kõige asjalikumas eas.
Ka Mona naudib maakodus elamist, jalutuskäike ja meie suurt peret.
Igatahes on meie suures peres kolm toredat looma. Ei kahetse ühelgi hetkel neid otsustavaid ja elumuutvaid otsuseid.