Olen kaua edasi lükanud oma arvamuse avaldamist poes müüdavate papagoide tingimustest ja elukorraldusest. Nüüd aga tunnen, et on aeg rääkida sellest avalikult ja seista nende eksootiliste lindude eest, kes ise enda eest seista ei saa.
Jana Oidermaa: poelindude eluolu ja seadus, mis reguleerib linnupidamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes siis veel papagoide õiguste kaitseks sõna võtab, kui mitte mina? On kindlasti kahetimõistmist ja eriarvamusi, mis suurelt osalt erinevad just teadmiste tõttu, kui palju ühel või teisel inimesel neid papagoidest on. Mina tahaksin aga rääkida üleüldiselt papagoi pidamisest, tähtsamatest vajadustest ja sellest, kui palju eksitakse nende pidamisel ka mitte ainult poes. Kõike kirjutatut soovin siduda kahe seadusaktiga, mis peaksid reguleerima papagoide pidamist meie Eestis. Nendeks on Loomakaitseseadus ja Lemmikloomade pidamise nõuete määrus. Rohkem õigusakte, millele tugineda selles valdkonnas ei ole.
Artikli eesmärk on suunata tähelepanu müügiks olevate lindude pidamistingimuste kitsaskohtadele, tõsta inimeste teadlikkus papagoide elutähtsatest vajadustest ja murda iganenud arusaam puurilinnu mõistest. Nädal peale amatsoonpapagoi Carolyna koju jõudmist, külastasin Mustika Keskuse poodi. Olin positiivselt meelestatud ja soovisin rääkida ka teiste papagoide olukorrast, kes on liialt kauaks poodi jäänud – arutada nende edasine olukorda. Eelnevatest jutuajamistest sain aru, et poel on huvi saata kodudesse ka teisi kauaks poodi peatunud linde ja hinnas tullakse vastu. Mõistagi, et head soovid võivadki jääda soovideks ja teostusest on asi kaugel, kui ainult üks pool seda soovib. Sain mõista, et minu postitus amatsoonpapagoist Carolynast mõjus halvasti ja tõi poele palju negatiivset tähelepanu.
Edasi asja arutades sain poejuhataja jutust aru, et lind otseselt ei vajanud ju abi ja abipalveid peaksid saama tõelised abivajajad nagu väärkoheldud loomad ja söömata väikesed lapsed. Nii võiks ju hakata ka hamstreid poest päästma avaliku postituse abil, öeldi mulle. Minuga oldi äärmiselt viisakas ja mina samuti. Küsisin vastu, et kas poejuhataja peab sellist olukorda normaalseks, kui papagoi elab poes 3 ja rohkemgi aastat elektrivalguse all ja päevavalgust ei näe absoluutselt? Kas seda peetakse normaalseks, et papagoil, kes elab aastaid poes, puudub suplemisvõimalus puuris sulehoolduseks? Kas seda peetakse samuti normaalseks, et troopikametsadest pärit linnu toit on ainult seemned? Sain inimlikult kõlava vastuse, et inimlikust seisukohast on kõik mõistetav, kuid see on äri, mida tehakse seadusega kooskõlas!
Sellisel põhimõttel tegutsevad enamus lemmikloomade ja lindudega kauplejad. Just nimelt selline äritegevus on peaaegu seadusega kooskõlas, jättes kõrvale lindude heaolu. Minu jaoks on selline äri liigkasupüüdlik elusolendite arvelt, kes on poes vaid selleks, et poele ilu pakkuda ja klientidele vaatamisväärsust. Kui see nii ei oleks, oleksid papagoide tingimused hoopiski teised... Võrrelda poelinnu elu mõne tõelise abivajaja ja väärkoheldud elusolendiga ei ole võimalik erinevate olukordade tõttu. Pood on siiski äriettevõte, millel on palju võimalusi. Me kõik saame aru, et otsest loomade ja lindude väärkohtlemist ju ei toimu. Küll aga loomade ja lindude abitusse seisundisse jätmine toimub looma- ja linnukaubanduses rohkem kui sageli. Siinkohal räägin konkreetselt kõikidest poodidest ja kodus kauplevatest kaupmeestest, kelle sissetulek moodustub loomade ja lindude müügist. Soovin rääkida üldistest puudustest, mille vastu lemmikloomade äriga tegelevad müüjad karmilt eksivad ja see on elusolendite väärkohtlemine.
Linnu hinnast sõltub, kui kauaks ta poodi jääb
Alustan sellest, et kõik suurpapagoid omavad jalarõngast koos numbriga ja sertifikaati linnu päritolu kohta. Vangistuses aretatud papagoisid tohib seaduse alusel müüa, kui lind omab jalarõngast ja sertifikaati. Tegemist on täiesti legaalse kaubandusega, mille vastu pood ei ole eksinud. Pood võib määrata papagoi hinna omal soovil ja oma siseveendumuse järgi. Reeglina hind on üpris kõrge, et välistada juhuostjaid, kes ostavad papagoi hetkeemotsiooni ajel, kuid hiljem tõdevad, et ei saa ikkagi linnu eest hoolitseda. Ka nii juhtub üsna tihti. Hinna määrab ka see, kui haruldane on liik ja kui kergesti sigiv. Mida suurem lind, seda kallim on tema hind. Mina olen üks nendest, kelle arvamus on, et papagoi hind ei tohiks olla odav. Kes tõeliselt lindu soovib, leiab mooduse, kuidas see lind osta. Kõrge hind paneb rohkem inimese oma võimeid ja võimalusi läbimõtlema. Papagoi koju võtmine on väga suur vastutus mõtleva elusolendi ees, kelle eluiga on väga pikk. Seda kahjuks paljud ei mõista.
Samas kõrge hind määrab ka aja, kui kauaks lind peab poodi jääma. Siinkohal tekib vastuolu, kui hind on liigagi kõrge ja küsitavaks jääb, kas poel on ikkagi huvi lindu müüa või välistatakse kõrge hinna tõttu ostja tekkimist ning papagoisid hoitakse poes poekülastajatele vaatamisväärsuseks ja poodi meelitamiseks? Viimase vastuse korral peaksid suurpapagoide tingimused sarnanema loomaaedades esinevate pidamistingimustega, mida aga kaugeltki pole. Tuleb tõdeda, et see inimene, kes on otsustanud suurt papagoid osta, kaalub ka teisi ostuvõimalusi ja otsustavaks on alati hind, linnu vanus ja esmane kontakt, mis linnuga on tekkinud. Kallihinnalist poelindu ostetakse harvem ja eelistatakse pöörduda kasvandustesse või ostetakse tellimise peale kohalikelt ärimeestelt kuulutuste kaudu võimalikult noor lind. Inimene, kellel rahalised võimalused suuremad, ostab linnu välismaalt, kus lemmiklindude hinnad soodsamad. Papagoi ostmisel määravaks saab inimese kogemus ja vastutustunde taju, millest oleneb kas ostetakse teise ringi lind või toetatakse linnuturul papagoitibude juurdetootmist. Paljud pelgavad osta poes kaua elanud lindu, paljude jaoks on määravaks ainult hind...
Lindude pidamise tingimused
Läheme nüüd sammhaaval edasi, millised peaksid olema eeldatavad tingimused papagoide pidamisel. Siin lõigus räägin vaid elementaarsetest vajadustest, mida ma ei näe, et poed tagaksid ja mis seal salata ka paljudes kodudes pole prioriteediks pöörata tähelepanu tähtsamatele vajadustele papagoipidamises. Nendeks kitsaskohtadeks on:
1) päevavalguse puudumine;
2) mitmekesise menüü puudumine, mis sisaldab puu- ja juurvilju ning lisana vitamiinide lisandeid;
3) suplemisvõimaluste ja korraliku sulehoolduse puudumine;
4)vähesed liikumisvõimalused;
5) liigi loomulike vajaduste eiramine.
Need viis põhipunkti on elulise tähtsusega papagoide pidamisel. Kahjuks paraku poodides elavad suured eksootilised linnud juba aastaid tavalise elektrivalguse all. Kas meie loogiline mõtlemine tolereerib seda? Kas me mõistame, mida see teeb elusorganismile, kes suletakse aastateks aknata ruumi, kus ainus valgusallikas on elekter? Milliseks muutuksime meie – inimesed, kui meid suletaks sellisesse ruumi ja me ei näeks mitte kunagi päevavalgust? Ükski elusorganism ei ole loodud elama püsivalt ilma päikesevalguseta! See on elementaarne puudus, mida ei reguleeri ükski seadus ja pood ei käitu selliselt ka seaduse vastu. Linnu organism sõltub D3-vitamiinivajadusest, mis on elulise tähtsusega immuunsüsteemi, luude ja liigeste ning terve sulestiku jaoks. Elusorganismile tagab D3-vitamiini looduslik päikesevalgus, mille koosmõjul saab toidust saadav kaltsium imenduda.
Tubastes tingimustes seda võimalust ei ole, poes aga puudub sootuks üldse. Kui kodus peetavad papagoid saavad mingigi osa päevavalgususest aknast, mõnel juhul soojade ilmade korral on võimalik ka linde õues pidada, siis poes paraku peavad linnud leppima elektrivalgusega, mis nii pikkade päevade jooksul on silmadele lausa kurnav. Ka tukkumise ajaks puhkehetkedel põleb see valgus, kuna see on pood ja peab olema külastajatele avatud ning müüdavad linnud peavad olema valgustatud. Paljudel juhtudel puudub poelindudel varjumisvõimalus rahus puhkamiseks kurnava elektri kui ka tüütute vaatajate eest. Poed ei kasuta lindude puurides lindudele mõeldud UV-valgustust, mis asendaks päikesevalgust ning aitaks organismil sünteesida vajalikku D3-vitamiini.
Järgmine elulise tähtsusega vajadus papagoide jaoks on täisväärtuslik menüü, kus ei tohi puududa puu- ja juurviljad. Poodides tagatakse seda vajadust väga harva. Põhitoiduks on ainult seemnesöök, mida vastav pood müüb ja olen näinud oma silmaga, kuidas pakutakse poelindudele seemnesegusid, millel 50% allahindluse kleeps peal. Aegunud toit ei kõlba papagoidele, sest aegunud toitudes on kahjulike mikroorganismide tase kordades suurem, mis võib tekitada tõsiseid tervisehädasid respiratoorses süsteemis kui ka tekitada aspergillioosi - hallitusseene haigust organismile. Neid juhtumeid on olnud mitmeid, kui papagoipidajate lemmiklinnud on saanud hallitusmürgituse poest ostetud seemnesegudest. Poed ja vahelaod eksivad säilitamistingimuste vastu. Niiskus, temperatuuride kõikumine seemnepakkide liikumisel poodidesse paneb kahjulikud mikroorganismid kasvama. Soojas saalis ja poelaos seismise tulemusena seemnetoidud riknevad juba enne säilivustähtaja saabumist. Nii mõnigi papagoipidaja on saanud riknenud seemnetoidu koos elus satikatega, mis näitab, et toit ei ole puhas ja pole õigesti säilitatud.
Eksootilise linnu põhimenüü ei tohi sisaldada ainult seemnesegu, see toob kaasa fataalse ainepuuduse. Papagoi toidulaud peab sisaldama ülekaalus juur- ja puuvilju, marju, pähkleid, kasuks tuleb ka kvaliteetne graanulsööt ja seemned on tähtsuselt viimasel kohal. Lindudel, kes on elanud terve elu ainult seemnetoidu peal, on reeglina lühem eluiga. Seemned tagavad vähe kasulikke aineid. Seemnesegudest linnud nopivad põhiliselt sihvkasid, mis annavad organismile rasvaineid. Selle tulemusena tekib maksa rasvumine, edasi järgneb maksatöö kahjustumine, kehveneb sulepigment ja saabub haigusseisund, mis alati ei allu ravile. Maksatöö sõltub menüüst, mida lind sööb ja terve maks on hea tervise eelduseks. Samuti on hea tervise eelduseks liigile omane täisväärtuslik menüü, millest sõltub ka veresoonkonna töö. Vitamiinilisandid, mis tagaksid balansseeritud ainetekoosluse organismis, on samuti väga vajalikud nagu ka inimestele. Päikesevalguse vaegusest on vajalik juurde anda lindudele D3-vitamiini ja kaltsiumi. Kõike seda silmas pidades ei toimi poed liigi toiduvajadusi arvestavalt. Samuti ei toimi linnuliigi toiduvajadusi arvestavalt ka paljud papagoipidajad.
Suplemine on papagoidel looduses üks elutähtis ja loomulik päevase rutiini osa. Linnud koonduvad parvedesse ja suplevad veekogude ääres. Sulgede terve ja loomuliku välimuse tagab nende puhtus ja vesi on sulgede hügieeni jaoks väga oluline. Veega saab maha õuetolm ja kogunenud mustus, misjärel linnud asuvad nokaga sulgi puhastama ja korrastama. Papagoid looduses naudivad vihma, sirutades oma tiibu ja kallutades armsalt end ühele ning teisele poole, kui vihma sajab. Nii saavad suled puhtust ja nahk niisutust.
Tubastes tingimustes peab olema tagatud igale linnule suplemisvõimalus! Kui suplemisvõimalusi tagada ei saa, peab linde pritsima puhta veega igapäevaselt, et hoida suled puhtana ja hoolitsetuna. Vesi niisutab nahka ja arvestades, mis kliimavööndis antud liigiisendid loomupäraselt elavad, peavad olema normaalsel tasemel tagatud veehoolduse võimalus. Õige sulehooldus räägib enda eest ja suled peegeldavad hea hoolduse välimust. Poes tihtipeale ei pöörata sellele tähelepanu.
Väikesed liikumise võimalused on suur probleem, mille all kannatavad kõik poes müüdavad linnud. Kui väiksemaid liike ostetakse sageli, siis väikeliigid ei peatu reeglina kauaks poodi. Suurliigid aga elavad aastaid kitsastes tingimustes. Ei ole olemas sobivas suuruses puuri, mis sobib papagoidele. Papagoi on osake metsikust loodusest ja jääbki selleks, vaatamata suurele kodustamise soovile. Papagoidele piisavas suuruses liikumis- ja lennuruumiks on piiramata ala – me unustame seda tihti, kui kodustame papagoi! Papagoisid toodetakse rohkem kui nõudlus on ja nad peatuvadki liiga kauaks loomapoodi. Nende liikumisvajadus on täielikult eiratud suurelt osalt juba nendel lindudel, kes ei saa isegi mööda puuri võret liikuda. Nad peavad olude sunnil piirduma ühel oksal istumisega. Liikumine ja lendamine on linnu jaoks loomulik eluosa ja see võimalus ei ole poes tagatud. Leidub ka kodusid, kus veel kehvemgi liikumise võimalus.
Pood peab olema poekülastajatele eeskujuks
Miks aga puurilindude poetingimused on häirivad? Sest pood peaks olema eeskujuks tingimuste poolest müüdavate lindude uutele omanikele ja ka poekülastajatele, kes veel kaaluvad linnu ostmist. Lindude vaatamine poes ei tohiks tekitada kahjutunnet. Loodud eeskujulikud tingimused peaksid tekitama positiivseid emotsioone ja andma edasi pildi «kirju sulestikuga looduseosakeste» heast hooldusest – nii ühiskond mõistaks paremini nende vajadusi ja pood ei pälviks kriitikat.
Liigiomaduste eiramise alla kuuluvad väga mitmed erinevad puudused. Papagoi on mõtlev sotsiaalne elusolend. Ta vajab mõttetööks suhtlemist, erinevaid võimalusi tegevusteks nagu närimine, lammutamine ja mängimine. Kõikide papagoide loomulik liigiomane omadus on närimine ja lõhkumine. Nad vajavad noka korrashoidmiseks palju närimismaterjali. Loomulike omaduste esiletõstmiseks on vaja teadlikku lähenemist ja erinevate tegevusvõimaluste tagamist, mis tooks igapäevaselt veidigi mitmekesisust. Papagoid vajavad igapäevaselt mõttetööd ja rakendust tegevustesse. Looduses linnud sisustavad päeva kindla ajakava järgi ja enamuse aja päevast kulutatakse toiduotsingutele. See hoiab nende keha pidevas liikumises ja mõttetöö keskendub toidu hankimisele. Puuritingimustes ei ole selliseid tegevusi ega võimalusi selleks ja suure osa päevast peavad linnud lihtsalt igavusest konutama.
Närimiseks on vajalikud ka mineraalainetega varustatud õrred, liigiti vajavad linnud kaljude savi. Mõttetöö arenduseks ja tegevuseks on oluline pakkuda linnule suhtlemist ja mänguasju. Linnud, kes peavad elama ühekaupa sõltuvad inimese tähelepanust. Tähelepanu on papagoidel suur liigiomane vajadus, eriti nendel, kellel ei ole liigikaaslast. Suureks veaks pean ka seda, kui linnupuurid on paigutatud lausa põrandale ja mõnel pool seda tehakse üsna tihti. See on tugev liigiomaduste eiramine, kuna linnu jaoks on ülimalt rõhuv olla maas kinnises puuris, kui inimesed lähenevad palju kõrgemalt. Linnud eelistavad viibida kõrgematel asetustel oma liigiomaste omaduste tõttu ning puuride põrandapinnale paigutamine on äärmiselt vale. Samuti on vale hoida lindude läheduses närilisi ja muid loomi, kes võivad lindu ohustada.
Puhtus ja puhas õhk on samuti üliolulised lindude pidamisel. Lindude kogu organism on ühenduses kopsude funktsioneerimisega ja sellepärast on tähtis, et lindude ümbrus oleks puhas, et vältida kahjulike bakterite sissehingamist.
Seadused, mis sätestavad loomapidamise
Järgnevalt soovin rääkida sellest kõigest juriidilises tähenduses ehk sellest, kuidas seadus reguleerib puurilindude pidamist. Loomakaitseseaduse § 2 lg 1 annab definitsiooni looma mõistele, mis ütleb, et «loom käesoleva seaduse tähenduses on lind.» Seega seaduses nimetatakse üldiselt loomade mõiste all ka linde ja kõik, mis puudutab loomade õiguste kaitset laieneb ka lindudele selle seaduse raames. Sama seaduse § 3 defineerib loomapidaja mõistet ja see punkt ütleb, et «loomapidaja on isik, kellele loom (lind) kuulub.» Pood on juriidiline isik, kellele loom (lind) kuulub ja seaduse mõistes on ta loomapidaja (linnupidaja), kelle suhtes võib rakendada Loomakaitseseadust.
Sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt peab «loomapidaja ehk siis ka looma müüja võimaldama vastavalt looma (linnu) liigile ja eale: p.1) kohases koguses sööta ja joogivett; 2) sobiva hoolduse; 3) sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust; 4) muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku.»
Üldpilt loomapoodides ei paista sedamoodi, et tagatakse sobivat hooldust ja linnu tervise ning heaoluks vajaliku. Samuti puurid ja konstruktsioonid lindude hoidmiseks ei taga liigile iseloomulikku liikumisvajadust.
LKS § 3 hõlmab loomapidamisalaseid teadmisi ja ütleb, et «loomapidajal peavad olema looma tervise ja heaolu tagamiseks vajalikud teadmised looma anatoomiast ja füsioloogiast, loomaliigile omastest käitumisharjumustest ning loomakaitsenõuetest.» Siinkohal paljudel juhtudel müüjad ei oska anda pädevat infot müüdavate linnuliikide omaduste kohta. Tihti ei osata öelda linnu vanust ega rääkida lindude põhivajadustest pidamisel.
LKS § 4 lg 1 kirjeldab looma (linnu) suhtes lubamatut tegu, kus loetelu hulgas on öeldud, et «looma abitusse seisundisse jätmine on looma (linnu) suhtes lubamatu tegu.» Abitusse seisundisse jäetakse alatasa kõik väikeliigid, kelle ravimist ei pea loomapood otstarbekaks. Liiga tihti kohtame lemmikloomaäris haigestunud isendite müümist.
Nii mõnigi õnnetu ostja on pidanud silmitsi seisma asjaoluga, kui äsja poest ostetud lind sureb kodus mõne päeva jooksul. Poes müüdavad linnud ongi tihti ebaterve välimusega ja süvenenud haigustunnustega. Õigeaegse ravi alustamata jätmine on linnu abitusse seisundisse jätmine.
Loomakaitseseaduse § 5¹ lemmiklooma tervist ja heaolu puudutava paragrahvi lg 1 ütleb, et «lemmiklooma tervist ja heaolu tuleb kontrollida regulaarselt. Loomatervisele tuleb pöörata suuremat tähelepanu looma poegimise või paljunemise ajal, looma haiguse ajal, ning juhul, kui lemmiklooma pidamise keskkonnas toimuvad olulised muudatused. Kui lemmiklooma tervise ja heaolu kontrollimisel leitakse kõrvalekalle tavapärasest käitumisest, tuleb viivitamata välja selgitada selle põhjus ning võtta meetmed lemmiklooma tervise ja heaolu parandamiseks. Haigestunud või vigastatud lemmikloom peab saama vajalikku ravi.»
Seaduses on määratletud, et haigestunud looma (lindu) tuleb viivitamata ravida. Paraku aga seda ei tehta enamik juhtudel. Haigustel lastakse süveneda ja abitute lindude saatus piirdubki enneaegse surmaga. Lindude puhul on väga oluline teada, et arstiabiga ei tohi viivitada! Mida väiksem on lind, seda kiirem on tema ainevahetus ja seda kiiremini haigus süveneb. Kaugele arenenud põletikulisi sümptomeid on raske ravida. Haigestunud lind vajab ravi ajal erihoolt, sageli ka toitmist. Poes ei tagata haigestunud lindudele õigeaegselt ravi, mistõttu ka nakkushaigused on kiired levima. Veterinaari väljakutsed on tasulised ja poele on odavam lasta isendil surra, kui teda ravida. Selline paratamatus on aga mõistusele vastuvõetamatu.
Loomakaitseseaduse § 5² lg 4 ütleb, et «lemmiklooma (lemmiklinnu) pidamise ruumis või ehitises peab olema loomaliigile sobiv sisustus. Kui lemmikloom ei saa liigiomaseid käitumisharjumusi, nagu kraapimine, kaevamine, närimine, peitumine, kümblemine, sukeldumine ja pesa ehitamine, peab seal olema selliseks tegevuseks sobivat materjali.» Mina ei näe lemmikloomapoodides lindudele sobivat sisustust. Samuti ei saa linnud rakendada liigiomaseid käitumisharjumusi. Sisutusest puuduvad ronimis- ja turnimisvõimalused, närimismaterjal, puudub võimalus suplemiseks ja palju muud vajalikku.
Määrus «Lemmikloomade pidamise nõuded» täpsustab eraldi nõudeid puurilinnu pidamise kohta. Määruse sisu annab edasi iganenud arusaama puurilindude pidamisest. Ajad on edasi liikunud ja Eestisse on toodud suur hulk suuri eksootilisi linnuliike, kelle vajadused on palju suuremad kui määruses sätestatud. Määrus ei täpsusta liigiti toitumisvajadusi, sobiva hoolduse vajaduse, sobiva mikrokliima, ruumi või ehitise nõudeid, mis rahuldaks liigile iseloomuliku liikumisvajadust, samuti ei täpsusta see veel rida vajalikke nõudeid linnu tervise ja heaolu jaoks. Määrus on väga pinnapealne ja koosneb ainult kahest paragrahvist.
Lemmikloomade pidamise nõuete § 19 lg 2 ütleb, et «rühmas peetavate puurilindude puuris peab olema nii palju õrsi, et kõigil linnurühma lindudel oleks võimalik teineteist häirimata samal ajal õrrel istuda.» Paljudel juhtudel just väikeliikidel on liiga kitsad väikesed puurid, kus on koos palju linde, kes kitsaste tingimuste tõttu tihti vigastavad üksteist.
Sama paragrahvi lg 3 ütleb, et «õrred peavad puuri olema paigaldatud nii, et linnul oleks ruumi lennata ja liikuda.» Lemmikloomapoodides me näeme, et lindudel ei ole võimalik puuris lennata.
Lg 4 ütleb, et «puurilinnul peab puuris olema võimalus kümmelda vees või liivas.» See punkt näeb ette vee või liiva olemasolu kümblemiseks. Liiv aga ei asenda vett ja vesi on väga oluline sulehoolduseks, mida ilmselgelt kaubaks olevad linnud ei saa piisavalt.
Lg 5 näeb ette, et «puurilinnu jaoks peab puuris olema saadaval linnu seedimise jaoks vajalikku kruusa.» Liiva ja kruusa vajadus on liigiti erinev. On liike, kellele on seda vaja ja on liike, kellele ei tohiks kruusa toiduks anda.
Lemmikloomade pidamise nõuete § 20 lg 1 täpsustab linnupuuri mõõtmed ja toob välja tabeli, mis määrab linnupidamiseks mõeldud puuri kõige lühema külje pikkuse vastavalt linnu pikkusele. See tähendab, et viirpapagoi pidamiseks mõeldud puuri külg ei tohiks olla alla 40 cm. Kaubanduses müüdavate puuride lühemate külgede mõõdud on enamjaolt palju väiksemad kui 40cm ja inimesed ostavadki sellised puure oma lindude pidamiseks, rikkudes sellega määruse nõudeid. Tuleb tõdeda, et hoitakse ka suuremaid linde linnupuurides, mis ei sobi isegi viirpapagoile. Müüakse samuti ümmargusi puure, mis tegelikkuses on vastunäidustatud lindude pidamiseks ja arenenud riikide loomapoodides ei ole enam ammu puuride valikus.
Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et «papagoil peab olema võimalus liikuda mööda puuri seina.» See punkt puudutab kõiki linde, kellel ei ole võimalik liikuda mööda puuriseina, kuna nad on paigutatud klaaspuuridesse. Klaaspuur võib välja näha üsna nägus, kuid pole sobiv lindude pidamiseks. Klaaspuurides ei liigu õhk piisavalt ja need on umbsevõitu.
Artikli kokkuvõtteks tahan öelda, et müügiks olevate lindude eluolu on üksluine ja korduva stsenaariumiga. Seaduse analüüsis leidsin piisavalt palju punkte, mis vajaksid pädevate ametnike sekkumist ja ettekirjutuste tegemist. Millegi pärast aga tundub, et tegemist on ametnike suutmatusega hinnata olukord sekkumiseks hädavajalikuks. Tõsi küll aeg-ajalt tuleb kaebusi ja ametnikud käivad poode kontrollimas, kuid üldine lindude tingimuste olukord püsib muutumatuna.
ÜRO allorganisatsiooni Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) loodud CITES konventsiooni kohaselt kuuluvad kõik need suurliigid, keda loomapoed müüvad ohustatud liikide nimekirja. Eesti ühines konventsiooniga 1992 aastal. Liitumisega toetab Eesti CITES konventsiooni rahvusvahelist kokkulepet, mis reguleerib ohustatud liikide rahvusvahelist kaubandust. Maailmatasemel loodust säästva arengu organisatsioonid mõistaksid hukka neid poe tingimusi, millistes praegu ohustatud liikide isendid elavad. Nende «ilusate looduseimede» välimus on moondunud kehva hoolduse tõttu.
Eksootiliste lindude sisseveo numbrid on kasvamas
Miks ei peaks meie seda hukka mõistma? Miks Eestis puudub ametnikel pädevus seda korda efektiivselt reguleerida? Miks lubataks e Eestisse kauplema lemmikloomadega äriettevõtteid, kes ei soovi tagada elamisväärseid ja liigivajadusi arvestavaid tingimusi suurpapagoidele, kes elavad aastaid poes? Pood ei ole ju varjupaik, mis ei suudaks eeskujulikult funktsioneerida sobivamate tingimuste loomisel. See oleks aga kulukas ja sellepärast ei taheta sellesse panustada. Seni kuni seadusesse ei ilmu laiemalt täpsustavaid tingimusi papagoide pidamise alal, ei muutu ka poelindude elamistingimused. Kui lind elab poes juba rohkem kui üks, kolm või koguni viis aastat on pood siiski linnu püsivaks koduks ning poele peaksid laienema loomaaedadele kohaldatavad nõuded. Praegune puurilindude pidamise nõuete määrus on iganenud. Aeg on edasi liikunud ja Eestisse on toodud suur hulk eksootilise linde, kelle vajadused normaalseks eksisteerimiseks on märkimisväärselt suured.
Eksootiliste lindude sisseveo numbrid on järjest kasvamas ja see on kujunenud ka suureks äriks kohalikele koduskauplejatele. Võttes arvesse suurpapagoide liigiomadusi ja asjaolu, et linde tuuakse sisse rohkem, kui nõudlust on, siis tulevikus seisame fakti ees, et meil on liiga palju linde, keda ei vajata. Enamus inimesi ei ole suutelised pidada kodulemmikuks papagoid. Nii kujunebki, et kodulemmikuks peetavad linnud rändavad mitmeid kordi kodust kodusse enne, kui selle õige omaniku leiavad. Seda aga hea õnne korral. Paljud surevad enneaegselt ebaõigete pidamistingimuste tulemusena ja abitusse seisundisse jätmise tagajärjel.
Mind huvitab kõikide papagoide saatus, kes on Eestis müüdavaks kaubaks. Mõnedel suurpapagoidel on puurides kaaslased, kelle olemasolu üksteise jaoks on aastate jooksul kujunenud ellujäämise põhjuseks. Üksteise olemasolu on nende jaoks määrava tähtsusega. Enamik liigid valivad omale kaaslaseid kogu eluks. Poes aastaid kooselanud isendite lahutamine ühekaupa lemmiklindudeks müümisel, «purustaks nende hingemaailma tükkideks». Ka lindudel on võime tunda kaotusvalu ja üksindust.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 «Asja mõiste lg 3 kohaselt loomadele (lindudele) kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.» Selle seaduse paragrahvi alusel koheldakse elusolendeid asjadena tehingute tegemisel. Kaupmeeste jaoks ei ole need linnud mitte midagi muud kui kaup, millega teenida. See võtab kogu loomakaubanduse äri ühe lausena kokku.
Inimesed, kes mõtlevad veelgi rohelisemalt kui mina, ei poolda abivajavate lindude väljaostmist, kuna see toetab poe tegevust ja asemele tuuakse uusi linde. Mina lähtun aga igast linnust eraldiseisvalt, kes ei ole süüdi selles lemmikloomakaubanduses, et neid on «aheldatud» aastateks poodi. Nad on lemmikloomakaubanduse ohvrid ning ei pea maksma enda elu hinda selle äri paratamatute tagajärgede eest. Ka neil on õigus uuele võimalusele elada täisväärtuslikku elu kellegi kodus ja ma ei näe muud võimalust, kui ainult nende isendite poe omandist välja ostmist ja põhjalike regulatsioonide sisseviimist nii linnupidamises kui nendega kauplemisel. See piiraks oluliselt seni toimivaid lihtsaid reegleid ja papagoide müügiks sissetoomine väheneks.
Meie ei saa muuta poelindude pidamistingimusi, seda muudaks vaid kehtiv seadus ja ametnike efektiivne töö. Minu tulevikuplaanidesse kuulub suur eesmärk anda preventatiivne panus lemmiklindude eluolu parandamiseks ja kutsuda üles inimesi mõtlema puurist väljapoole.
Jana Oidermaa on linnusõber, kelle suurimaks teeneks on amatsoonpapagoi Carolyna päästmine lemmikloomapoest. Oidermaale tulid appi heasüdamlikud inimesed, kelle toetustega sai naine linnu poest välja osta.