/nginx/o/2016/04/13/5258987t1h2dfe.jpg)
7. veebruaril sai politsei teate, et Paljassaare lagunevasse majja on maha jäetud üheksa puuritäit loomi ning veidi hiljem teatati Linnahalli juurde jäetud tšintšiljadest. Kodututele loomadele laekus 103 avaldust ning kõik pisiloomad on tänaseks broneeritud.
Üheksa puuritäie loomade seas oli ka kaks deegut, kes läksid 15. märtsil uude koju. Postimees hoiab deegude käpakäigul silma peal ning teeb nädala jooksul ülevaate, kuidas pisiloomad uue koduga harjuvad ning millised olid Eesti Loomakaitse Seltsi tingimused uuele kodule.
13. aprill
Deegulas on asjad endised. Kahjuks elavad naabrid endiselt eraldi: Loki omaette, Präänik ja Küpsis koos. Kokkusaamised pole just paremuse poole liikunud, kuid ma ei kaota siiski veel lootust. Agressiivsem on just Küpsis, Präänik askeldab rohkem omaette ja käib aeg-ajalt Lokit nuusutamas, Loki üritab talle selga ronida, selle peale läheb Präänik minema ja Loki ka teda taga ajama ei hakka. Küpsis on aga rohkem härga täis ning on valmis enda au ja dominantsi kaitsma. Sestap lõpeb nende kohtumine endiselt lõpuks vähe tõsisema kraaklemisega, mille järel nad kiirelt lahutan ja rahunema panen. Kui nad eraldi on, nt Loki toas tatsamas ning Küpsis ja Präänik puuris on, siis vajub üks hetk Loki puuri kõrvale sätitud pehmetest rätikutest asemele, tema kõrvale puuri seina äärde viskavad pikali ka Küpsis ja Präänik – nii et koos lähestikku nad olla siiski tahaksid.
/nginx/o/2016/04/13/5258991t1hcc9e.jpg)
Koos olemise ajal kipub Präänik alati tähtsa häälega tänitama ja õiendama, kui Küpsis ja Loki maid jagavad, otsekui pealtvaataja või kuri naine.
Hiljuti mõni öö tagasi läksin magama. Keset ööd unesegaduses tundsin, et keegi jalutab mul voodil ja seejärel hakkab varbaid näkitsema. Nägin üllatusega, et Loki on mingit viisi välja saanud. Panin ta puuri tagasi ja vaatasin, et uksed ju kinni, mis moodi ta need enda järel küll tagasi kinni pani… Läksin tagasi magama. Üsna pea tundsin jälle kedagi endale kaissu ronimas ning varbaid paitamas. Loki jälle! Tuli välja, et läksin ilmselt õhtul puurile vastu nii, et Loki ülemine korter nihkus veidi, nii et sisse jäi vahe, mille kaudu ta välja sai. Meeldivalt olin üllatunud, et ta esimese asjana kohe mulle kaissu pugeda üritas, mitte ei läinud juhtmeid närimiseks otsima või salajase kommikausi kallale.
/nginx/o/2016/04/13/5258997t1hf744.jpg)
Küpsis ja Präänik on kenasti ka kosunud ja kasvavad. Küpsise kõhualune haavake on täiesti paranenud ning ta ise rõõmus ja ergas. Sõbralikult jooksevad nad koos rattas, magavad üksteise kaisus, õues olles uudistavad sõbralikult ringi ja ootavad enda korda liivakausi ümber. Aeg-ajalt kaklevad, nagu vennad ikka. Omavahel vähemalt saavad nad väga hästi läbi. Kui nüüd saaks vaid selle Loki ka neile seltskonda surutud…
6. aprill
Deegulas on asjad positiivsema suuna poole liikumas. Olen kaks päeva järjest kasutanud nende kokkulaskmisel väheke teistsugust taktikat. Oletasin, et võib-olla on vann liiga väike ala, kus oma isiklikku ruumi on kolmel deegul vähe ja taganeda pole kuskile, seega on ka agressiivne kaklus kerge kohe tulema ning aega sõbralikuks tutvumiseks ei jäägi. Seega lasin esimesel päeval kõigepealt kokku Loki ja Küpsise, seejärel Loki ja Prääniku, muutes enda laia voodi tutvumispinnaks. Tulemused olid üllatavalt head, sest päris tükk aega keerutati üksteise ümber enne, kui asi poksimiseni viis ning poksimine veidi ägedamaks kähmluseks muutuks.
Järgmisel päeval julgesin nad juba kolmekesi tutvuma lasta, lastes nad kõigepealt voodi peal kokku, kuid ilmselt hakkas neil seal igav, sest edasi hiiliti põrandale. Vaikselt üksteise taluvuspiire katsudes ja aeg-ajalt õrnalt puksides möödus tervelt pool tundi, enne kui lõpuks Loki puuri ära panin, sedagi seetõttu, et pidin toast eemal omi asju ajama. Proovisin täna jälle, kuid seekord tahtsid Loki ja Küpsis veidi ägedamalt kaklema minna, seega lõpetasin tutvumise taaskord kuskil 20-30 minuti pärast.
Käisime poistega täna arstil. Kõik on kõige paremas korras! Loki hambad on ideaalses pikkuses, tema kunagi haiget teinud käpale andis arstitädi igaks juhuks kaasa valuvaigistit, kui valu peaks tagasi tulema, kuid liigesed on korras. Lisaks on ta kenasti ideaalkaalus. Mingi hetk väsis ta arstitädi väntsutamisest ära ning lipsas kiirelt minu juuste ja kapuutsi varju peitu.
Küpsise kõhualuselt haavalt on vahepeal kadunud kuivanud veri (see mügarik just selleks osutuski). Arst võttis proovid ning tegi kindlaks, et parasiite haaval ei ole ning põletik puudub, kuid andis igaks juhuks antibiootikume, et haav ilusti paraneks. Lisaks võin neile antibiootikume anda, kui nad enda kaklemise hoos üksteisele haiget tegema peaksid. Niisiis oleme kenasti kaitstud.
Prääniku sabaots talle enam ohtu ei kujuta, sest on kenasti kinni kasvanud ning põletikuliseks muutunud ei ole. Kinnitasin, et kõik kolm söövad korralikult ja veetarbimine on korras. Seega tulin täna rahuliku südamega koju, teades, et minu deegupoisid on igati terved.
Nädalavahetusel sai antud viimane lihv minu puurile, lisasime juurde veel ühe väiksema korruse kõige alla, mis pakub katusealuse ja turvalise varju, kus mõnusasti tudida. Muidugi Küpsis ja Präänik seda ei kasuta, vaid eelistavad endiselt magada kõige kõrgemal korrusel vatihunnikus täpselt Loki all.
/nginx/o/2016/04/06/5233513t1hdefb.jpg)
/nginx/o/2016/04/06/5233515t1hdc0d.jpg)
/nginx/o/2016/04/06/5233537t1hfb1b.jpg)
31. märts
Vabandan, et blogis on paar päeva vaikust olnud. Toibume neljakesi veel nädalavahetuse esimesest kohtumisest, mis lõppes üsna veriselt. Õnneks (või noh, kahjuks) oli veri siiski minu oma, poistega on kõik hästi.
Valmistasin siis pühapäeval pikalt esimest kohtumist ette. Tegin kindlaks, et vann on puhas ning kuiv. Panin vanni põhja veidi head paremat nosimist. Seejärel lasin uutel deegudel Küpsisel ja Präänikul vanilliessentsiga üle tilgutatud liivavannis supelda. Panin deegud vanni ja kordasin sama protseduuri Lokiga. Algus oli paljutõotav. Kõigepealt muidugi pälvis kõigi kolme tähelepanu seemnete saareke vanni keskel, kus paar suutäit sõbralikult võetud sai. Seejärel avastati, et oi, meid on kolm! Mõned minutid uudistati üksteist uudishimulikult, uued deegud poksisid omavahel sõbralikult ning Loki vaatas pealt, siis lendas üks deegudest teisele kallale. Ei saanudki esimese ehmatusega aru, kes kellele, kuid lahutasin nad kiiresti. Käes olid küll kaitsekindad, ent need polnud piisavalt paksud, seega rüseluse hoos sain ma kelleltki naksata – kindlasti mitte meelega, nii lihtsalt juhtub, kui kakluse hoos ise vahele minna otsustad. Tõstsin nad tagasi oma puuridesse. Uued poksisid ja kudrutasid omavahel edasi, kuid Loki sai ilmselt suurima šoki. Esimesed 5 minutit kössitas ta pesas ning vaatasin esimese hirmuga, et tal on käpp katki, sest hoidis seda õhus. Järgmised paar tundi jälgisin neid murelikult ja valvsalt. Õnneks sai Loki käpp ilmselt rüseluse hoos lihtsalt põrutada, sest teda sügades tõstis ta käpa kenasti õhku, lasi katsuda ning jooksis juba rõõmsalt mööda tuba ringi. Nüüd, paar päeva hiljem ei ole jälgegi, et käpaga midagi valesti oleks.
Puhastasin uute deegude näokesed puhtaks, sest mu veri oli neile karvadesse sattunud.
Terve oma õuesoleku aja tundis Loki ilmselt piinlikkust, et kellegi nende tõttu haiget sain (hammustus oli mõnes kohas päris sügav ning käsi oli kergelt paistes. Praegu, 4 päeva hiljem on paistetus läinud, kuid käes on õrn närvivalu). Ta käis tavapärasest rohkem minu juures mind nuusutamas ja minuga kudrutamas ja magas terve õhtu minu kaisus ning veetis ärkvel oleku aja minu juures.
Hoian neid hetkel oma puuri korruste peal ning ei vaheta neid päris iga päev. Küpsis ja Präänik on ilmselt kuidagi paaritumisaja tsüklile sattunud, sest madistavad tavapärasest rohkem, vahel isegi tõsisemalt. Hoian neil varmalt pilku peal, kuid pärast iga poksimist kaisutavad ja kallistavad nad üksteist ning kudrutavad ja laulavad, seega on kähmlemine loomulik.
Täna õhtul saan viimaks oma suure puuri valmis. Kuna hetkene asenduspuur on masendavalt kitsas oma ülemise korteriga, siis otsustasin, et teen oma vahelaega puuri ümber, jättes uue puuri alla ning tõstes veidi väiksema selle peale. See pikendab nüüd ilmselt küll tutvumisperioodi, kuid see-eest on neil rohkem ruumi ja ehk on ka kokkusaamised seetõttu positiivsemad. Saadan kindlasti uuest monteeritud puurist ka pilte.
Teisipäevaks on plaanitud kõigi kolmega arstile külla minek. Avastasin, et Küpsisel on kõhu all mingisugune mügarik. Korterikaaslase abil tegime kindlaks, et ilmselt on tal kõhu all olnud kunagi mingisugune haav ja karvadesse on kinni jäänud kuivanud veri. Puhastasime seda kohta ohutu antiseptikuga. Laseme selle kõhu teisipäeval üle vaadata.
Prääniku sabaots on vaja kindlasti üle kontrollida, ega see pole talle ohtlikuks saanud. Lõpuks on kõige suurem ja tervem Loki, kelle hambad peaks üle vaatama, ega need liiga pikad pole.
/nginx/o/2016/03/31/5212721t1h4399.jpg)
28. märts
Kui keegi üldse paimaias on, siis on need kaks deegut, kellele pole Lauk veel endiselt nime mõelnud. Nii naudib üks deegudest paikätt.
/nginx/o/2016/03/28/5203195t1h75ed.jpg)
Selleks, et paikäsi ikka kõikjale jõuaks, tõstavad deegud lausa käpagi üles, et paitav näpp ka kõhu alla jõuaks.
/nginx/o/2016/03/28/5203197t1h52c7.jpg)
23. märts
Usin ehitustöö deegude puuri kallal käib. Kriste Lauk näitas esmast pilti, mis deegude uuest puurist avaneb. Perenaise sõnul trepid veel tulevad.
/nginx/o/2016/03/28/5203193t1h4dc7.jpg)
22. märts
Nädalavahetusel olin deegude juurest eemal, hoolitsemiskorra võttis enda peale toanaaber, kellel kogemust enda kolme rotipreili eest hoolitsemisel. Seega olid poisid heades kätes.
Pühapäeval alustasin enda korterivahetuse nädalaga. Puhastasin puuri põhjalikult ning asetasin deegud vastupidistele korrustele: uued üles, Loki alla. Alguses oli tükk tegemist, et uut ümbrust avastada, kuid üsna pea sai see juba koduseks. Kordasin sama ka esmaspäeva õhtul, tõstes Loki taaskord üles ning uued alla.
Eilse õhtu veetsin nende tulevast puuri täiustades. Puur sai juurde kolm tugevat vahekorrust. Puudu on veel trepid. Need monteerin külge lähitulevikus.
Kogu puuri kallal nokitsemise aja veetsid korterist väljas aega kõigepealt Loki, seejärel uued kutid. Loki käis, nagu ikka, igavushetkedel paid nurumas ning puges perenaise puhkehetkedel teki alla pesema. Uued poisid hakkavad vaikselt julgemaks muutuma ning uudistavad juba päris pikalt minu jalgade ja käte ümber. Äkilisemate liigutuste peale (püsti tõusmine) ehmatavad veel ning poevad peitu. Küll aga on tore tõdeda, et nad on hakanud vaikselt oma kindlust ning «koduaeda» omaks võtma.
Pühapäeval sain ka veidi omaette naerda ning Lokile sõrme viibutada. Nimelt istusid uued poisid oma võrest vahekorrusel ning pesid üksteist. Loki hiilis nende alla ning asus varmalt ühe saba näkitsema. Ilmselt mõjus see ehmatavalt ning pureda saanud sabaga deegu oli täiesti veendunud, et hammustajaks oli tema vennaraas, mille peale esimene pahaseks sai ja teisele selga hüppas. Madistamist vaatas enesega rahulolevana pealt Loki. Tõeline pätt deegupoistele selgeks ei saanudki.
Nimedest: olen mõtisklenud nimede Thor ja Odin üle, et jätkata enda pisikeste Skandinaaviajumalate pesakonna kasvatamist. Sel juhul peaks neile ehitama puidust haamrikese nimega Mjölnir, et nad siis selle üle kakelda saaksid. Eestipärastest nimedest olen mõtteis veeretanud Küpsist ja Präänikut, sest nad on kahekesi nagu toredad värsked präänikud. Samuti läheb meel härdaks, mõeldes oma kunagistele deegudele Peedu ja Teedu. Ka nende nimed on väga südamelähedased ning ühed tugevad kandidaadid. Piiksu ja Viiksu, sest neile meeldib omavahel kudrutada, laulda ja muidu juttu vesta... Mõtlemisainet igatahes on.
18. märts
Kolmandal õhtul said uued deegud juba päris pikalt toas ringi uudistada ning oma territooriumi laiendada. Sobitasin nendega vaikselt ka tutvust, ostes nad mõne maitsva päevalilleseemnega ära. Üks neist langes isegi lõksu ja lasi end paitada, kuid teisele ei pakkunud seemned mingit huvi: palju lõbusam oli uudistada, kuidas piiratud liikumisvõimalustega voodilt põrandale saada.
Põrandal ootab neid ees mõnus liiva täis kauss, kus supelda. Viisakalt oma korda oodates võtsid nad kordamööda vanni. Vabal hetkel meeldib neile muidugi mööda puurivõresid üles ronida, et oma õueminemiskorda ootavat Lokit kiusata. Aga küll Loki neile veel tagasi teeb, mil uued asukad taaskord tuppa lähevad ning Loki ringi tuuseldada saab.
Vaikselt hakkan ka nende iseloomudel vahet tegema. Tundub, et terve sabaotsaga deegu on veidi elavam ning julgem, valge sabaotsaga deegu aga pelgab. Või oota… nüüd on hoopis valge osabaotsaga see, kes aktiivne tundub… Veel on igatahes jube keeruline iseloomude järgi vahet teha, pilk jääb esimesena siiski sabadel pidama, et vahet teha. Katkine sabaots õnneks eluohtlik ei ole, kuna deegupoisid käisid pärast majast päästmist kenasti arstil. Ilmselt on saba saanud kahjustada siis, kui kõik pisiloomad hüljatuna Paljassaares pidid elama. Tagasi ei kasva sabaots enam kunagi, kuid õnneks on see endiselt toredasti karvane.
/nginx/o/2016/03/18/5172901t1haeb2.jpg)
/nginx/o/2016/03/18/5172903t1h553a.jpg)
Loki «õuesolek» möödus taas ümber puuri uudistades, kuid kuskil kella 21-22 vahel tekib tal tavaliselt hetk, mil tahaks korraks kerra tõmmata ja tukastada. Meil on tekkinud tore väike traditsioon, et sellel ajal poeb ta minu külje alla kaissu sooja teki alla. Nii et kuigi ma ei ole enam pooltki nii huvitav kui uustulnukad, siis vähemasti olen ma talle veel kaisulooma eest.
Õhtusöök möödus taaskord õndsa krõbina saatel, seekord oli lisaks tavatoidule maiustamiseks paar tükikest paprikat ning värske hein.
Tundub, et nende hierarhia hakkab vaikselt paika loksuma. Omavahel poksivad ja kaklevad nad vähem kui alguses. Iseenesest on see hea, kuid ootan juba hirmu ja huviga, missuguseks kujuneb kolme deegu esmakohtumine. See hetk saabub alles nädala-kahe pärast. Saabuval nädalavahetusel peavad nad veel oma vanade igavate korteritega leppima, kuid uuest nädalast läheb elu juba veidike põnevamaks, mil alguse saab korterivahetuste nädal.
17. märts
Deegud on uues kodus harjumas ning jooksevad õhtuti teki peal.
/nginx/o/2016/03/17/5170519t1h8a14.jpg)
/nginx/o/2016/03/17/5170517t1hdce1.jpg)
16. märts
Meie esimene õhtu möödus üpris ärevalt, ent lõbusalt. Pärast turvalist kojusõitu mugavas ja vatiga vooderdatud transpordipuuris jõudsid kaks hüljatud deegut oma uude koju. Ees ootas kahe korruse ja korteriga asenduspuur ning selles juba ammune asukas Loki.
Esimesed emotsioonid olid huvitavad. Üle pika aja pärast oma kaaslase surma tegi Loki hääli. Vadistas juttu, piiksus õrnalt. Kõige vahvam hetk oli ilmselt see, kui ma uustulnukad oma elamispinnaga tutvuma lasin ning puuri kõrgemale tõstsin. Loki jäi põrandale ringi siblima ning kuna naabreid oli ta juba korra näinud, asus ta varmalt neid otsima. Piiksus, tõusis tagakäppadele, otsis edasi.
/nginx/o/2016/03/16/5164399t1hbde2.jpg)
Sel õhtul ma kaht uut tegelast puurist välja ilma uudistama ei lasknud. Sain kohe aru, et kuna lõhnad ning territoorium on uus, tuleb neil kahel kohe paika panna, kes on kuningas, seega emotsioone üheks päevaks on puuri sees juba piisavalt. Poisid madistasid ning pidasid ohutut võimuvõitlust terve õhtu. Loki vaatas seda segaduses pealt ja ütles vahepeal ka sõna sekka. Kogu selle aja oli Loki agaralt puuri ümbruses ning uudistas: mina, tema asendusdeegu, kes teda iga õhtu sügas ning paitas (saades vastutasuks tunnustavat näkitsemist), olin unustuse hõlma vajunud. Vahepeal käis ta mul voodis külas, uuris, mis ma teen, seda otsekui viisakusest, et ma end kõrvalejäetuna ei tunneks, seejärel aga tagasi puuri juurde, mis mitu korda põnevam oli.
Tekkis ka selline pulssi kergitav hetk, mil uustulnukate korteriukse korraks avasin, et sisustust kohendada. Loki nägi seda juba eemalt, hiilis ligi ning hüppas niivõrd kiiresti ja osavalt sisse, et ma ei pannud tähelegi. Õnneks sain Loki ruttu kätte ja tõstsin ta välja tagasi: kokku ei taha ma neid veel kindalsti lasta.
Õhtul, kui Loki oma ülemisse korterisse tagasi sai pandud, suheldi omavahel läbi võrest põranda/lae. Suhtlust oli palju, eks kõik see ole uus ja põnev ja vajab harjumist: nii mulle kui ka neile.
Isu on neil hea. Koduigatust ei paistnud neil üldse olevat. Õhtusööki hakkasid nad kohe usinalt närima ning hirm minu käe ees kadus kohe, kui pihku ilmusid paar päevalille seemet. Õhtul kella 12 paiku puges esimene nooruk vati sisse magama. Teine jäi veel minust rattasse jooksma, kuid üsna pea jäi see vaikseks, nii et ilmselt puges ka tema venna kaissu.
Hommikul äratati mind üles kraaklemise ja võimuvõitlusega. Tülid ununesid aga kohe, kui söögikauss täitus värske hommikusöögiga. Saabus vaikus ning kostma jäi vaid väikesed krõbistavad suukesed. Jälgisin neid ning küsisin, et mis nende nimed ka olla võiks. Vastust veel ei saanud. Tuleb ilmselt veel paar korda küsida.
15. märts
/nginx/o/2016/02/08/5025661t1h7f95.jpg)
Uuel perenaisel kogemust jagub
Deegude uueks perenaiseks saab Tallinnas elav Kriste Lauk, kellel kogemusi jagub. «Ma sain esimese deegu vist aastal 2010,» selgitab Lauk. Sellest ajast alates on tema kodust kostnud jooksuratta mürinat. Pool aastat tagasi sai Lauk deegu Loki, kellele lisanduvad täna kaks Paljassaarest päästetud looma.
Millised on tingimused?
Loomakaitse selts valis 103 avalduse seast uued kodud hoolega. Kõik ikka selleks, et loomad uue ringiga varjupaikadesse tagasi ei jõuaks. Uue perenaise sõnul oli suurimaks mureks puur, mis kolmele deegule väikeseks jääb. Seega tuli puur kas suuremaks ehitada või loomadele uus eluase osta. «Deegud vajavad suurt puuri, et joosta, ronida ja ennast vormis hoida. Miinimumsuurusega puuri mõõtmeteks kahele deegule on 70x70x45 cm, kolm deegut vajavad juba suuremat puuri. Mida suurem puur, seda õnnelikumad nad on. Kindlasti peaks puuris olema mitu korrust, kuid korrused ei tohiks olla võrest, sest need põhjustavad deegudele probleeme käppadega,» selgitas Eesti Loomakaitse Seltsi pressiesindaja Liisi Moosaar uuele perenaisele. Nõudeid on teisigi: puuris võiks olla metallist jooksuratas, samuti mõnus pesa, kus vabal ajal uinuda.
«Allapanuks sobib nii hein, mis hakkab küll kiiremini haisema kui ka saepurulaast ja saepurugraanulid. Puuri võib panna ka piisavalt suure diameetriga torusid, kuhu deegu kinni ei jääks, lehtpuu oksi turnimiseks ja liivakausi suplemiseks. Suplusliiv on deegudele vajalik kasuka korrashoidmiseks. See tuleks neile puuri panna 1-2 korda nädalas umbes pooleks tunniks. Kui suplusliiv on puuris liiga kaua, hakatakse seda kasutama WCna. Suplusliivaks sobib tšintšiljadele mõeldud liiv. Puuri tuleks puhastada vähemalt korra nädalas ja korruseid vastavalt vajadusele lapiga üle tõmmata,» kirjeldab Moosaar deegude peamisi pidamistingimusi.
Kui algul arvas Lauk, et ehitab olemasoleva puuri ümber, selgus üsna varsti, et juurdeehitus võib muutuda ohtlikuks, kuna materjalide tasapinnad võivad olla ebaühtlased. Nii otsustas uus perenaine seada sammud loomapoodi ning soetada suurem puur, kuhu on plaan ise monteerida torud, korrused ja redelid. «Kõik on siledaks lihvitud, et poleks pindude ohtu ja torud on piisavalt paksud, et kannataksid kolme deegut ja katki ei läheks. Korrused on juba valmis ja ootavad seda perioodi, kus kahest puurist saab üks,» selgitab Lauk.
Deegud saavad uude koju juba täna õhtul. Esialgu on uustulnukad Lokist eraldi. Millal deegud üksteisega päris kokku saavad, Lauk veel öelda ei oska. «See sõltub, kuidas nad käituvad esimese nädala läbi vahekorruse, sõltuvalt sellest, kuidas nad üksteisega läbi võre suhtlevad (mida vähem, seda parem tegelikult, sest nii tekib neil pettekujutelm, et nad on juba ühtsel territooriumil ning ei näita välja, et nad seda kaitsma peaks), siis lasen nad kokku neutraalsel territooriumil, lastes neil enne lõhnad neutraliseerida vanilliessentsipiisakestega suplusliivas ja siis sõltuvalt esimesest kohtumisest järgnevad järgmised sammud,» selgitab Lauk.
/nginx/o/2015/08/14/4378509t1h2137.jpg)