Tunnustatud autor Melanie Joy: me ei pea ootama, et oleks liiga hilja

Melanie Joy esineb juba järgmisel laupäeval Tallinnas Õpetajate majas. Foto: carnism.org

19. märtsil esineb Tallinnas Melanie Joy, kes on raamatu «Miks me armastame koeri, sööme sigu ja kanname lehmi» autor. Veel enne esinemist rääkis ta Postimehele, miks on oluline liha, muna ja piimatoodete tarbimist oluliselt vähendada.

Dr Melanie Joy on lisaks tunnustatud autorile ka liikumise Beyond Carnism rajaja ning mõiste karnism looja. Karnismi teooria on lihtne: see tõstatab küsimuse, miks sööme kanaburgerit, kuid mitte hiireburgerit. Miks joome lehmapiima, kuid jätame kassihautise toidulaualt välja. 

Loenguid on naine andnud lausa viiel kontinendil, kuid Eestisse pole ta siiani jõudnud. «Mulle on öeldud, et Eestis on praegu huvitavad ajad: inimesed avanevad rohkem veganismile. See, mis praegu toimub, on suurepärane,» rõõmustab Joy. 

Ameerikast Berliini kolinud Joy ei ole kogu elu vegan olnud. 23-aastaselt sattus naine toidumürgitusega haiglasse ning otsustas veganiks hakata. «Ema arvas, et ma suren enne 30-aastaseks saamist. Ta muretses mu tervise pärast. Minusse suhtuti justkui oleksin kahe peaga,» selgitab Joy, lisades, et viimase kümne aastaga on arvamus veganitest täiesti muutunud. 

«Mina üksinda ei muuda midagi»

Joy sõnab, et inimesed on loomade suhtes väga kaastundlikud. «Väga paljudel inimestel on loomad ja nad armastavad neid,» selgitab naine. Üheks peamiseks põhjuseks, miks liha, muna- ja piimatoodete söömist ei lõpetata, on arvamus, et üksiisik ei muuda midagi. «Paljud inimesed arvavad nii, sest kui inimene muutub teadlikumaks, tunneb ta end abituna, sest probleem tundub olevat nii suur ja üksinda ei saagi selle vastu midagi teha,» selgitab Joy. «Oluline on meeles pidada kaht asja: esiteks: iga otsus, mille vastu võtame, muudab meid endid, seda, kes me oleme ja kes me tahame olla, kui peeglisse vaatame. Kas me tahame olla need, kes oma väärtustega kooskõlas elavad? Me oleme teistele inimestele eeskujuks ning teised võivad hakata meie moodi käituma. Teiseks: me ei ole üksinda. Veganliikumine on üks kiiremini kasvavaid liikumisi maailmas. See ei ole üksikisik tehaste vastu, vaid üksikinimene muutub osaks suuremast grupist,» sõnab Joy, lisades, et väikeriikide roll on siinkohal ülioluline, kuna väikese rahvaarvuga riikides on muudatusi kergem läbi viia. «Mõnikord viiakse väikeriikides läbi muudatusi, mida tuuakse teistele lausa eeskujuks,» kiidab Joy.

Joy toob näiteks iseenda. Ka tema arvas, et ei suuda üksinda suurtootjate vastu seista. «Mõistsin, et isegi kui veganiks hakkan, kannatavad loomad ikka edasi, aga mitte minu pärast. Ütlen seda ka teistele, et probleem on küll olemas, kuid mitte minu tõttu,» selgitab Joy, lisades, et oluline on suund, kuhu inimesed liiguvad. «Paljude inimeste jaoks on liha, muna ja piimatoodete vähendamine väga oluline muudatus. Inimesed, kes on otsustanud karnismile ei öelda, ütlevad ei isegi siis, kui nad ei suuda tehaseid sulgeda, ent nad teavad, et see, mida nad teevad, on õige.»

Liha kui tugev osa kultuurist?

Kas eestlane kujutaks ette jõululaupäeva verivorsti või jaanipäeva grill-lihata? Võib-olla oleme nii harjunud, et ei oskakski verivorsti millegi muuga asendada?

«Liha, muna ja piimatooted on paljudes kultuurides olulisel kohal ja need kultuurid muutuvad. Traditsioonid ei muuda seda (liha söömist - toim) aktsepteeritavaks,» sõnab Joy. Naine täpsustab, et nii mõneski maailma paigas söövad inimesed liha selleks, et ellu jääda, aga paljud inimesed saavad teha valiku liha mitte süüa. «Me sööme hamburgerit sellepärast, et see maitseb meile, mitte seepärast, et seda oleks vaja,» toob Joy näite, lisades, et ka tema kasvas üles liha süües. «Me kasvame üles, aga keegi ei küsi, kas me tahame loomi süüa. Oluline on inimestele öelda, et on teine viis veel.»

Veganid kui emotsionaalsed inimesed?

«Veganliikumise aktiviseerumine ja edu on vastukaaluks karnistlikule liikumisele, mida viimane üritab tagasi tõrjuda. See juhtub, kui ühiskonnas hakkavad muutused toimuma,» sõnab Joy, täpsustades, et karnism jääb ellu, sest ütleb, et loomade söömine on õige ja vajalik. Müütide tekitamisega nõrgestatakse omakorda veganliikumist. Eriti palju esineb Joy sõnul stereotüüpe. «Kui vegan jagab informatsiooni, on see propaganda, kui keegi mittevegan jagab informatsiooni, on see objektiivsus,» selgitab Joy, lisades, et palju öeldakse, et veganid on üliemotsionaalsed. «See on huvitav, sest kui mõtleme kõigile neile kannatustele, mida vaesed loomad peavad taluma, siis enamasti tunnevad inimesed kurbust ja hirmu. Maailm vajab rohkem emotsioone, mitte vähem, eriti mis puudutab loomi,» selgitab Joy. Tihti öeldakse, et veganid on liiga ebaratsionaalsed, mis Joy sõnul püüab vaigistada neid, kes seisavad karnismi vastu. 

Joy lisab, et kultuurides on olemas väärtused, mis on veganitega samad: me ei taha loomadele haiget teha. «Enamik inimesi ei ole veel aru saanud, et loomade söömine ja neile haiget tegemine on üks ja seesama. Kui nad saavad aru, et nende teguviis põhjustab loomadele kannatusi, ei taha nad seda toetada.»

Mis saab edasi?

Joy sõnul ei saa niiviisi elamine enam kauem jätkuda, sest meie planeet ei kannata seda enam välja. «Liiga palju on liha, muna- ja piimatooteid, see peab muutuma» selgitab Joy, lisades, et muutumist toetavad ka suuremad organisatsioonid, näiteks maailma terviseorganisatsioon. «Me ei pea ootama, et oleks liiga hilja, me saame kõik teha midagi, et seda muuta. Siin ei tasu mustvalgelt mõelda, et kas kõik või mitte midagi, sest karnism on norm ja see vajab aega, et muutuda.» Joy sõnul on samm edasi ka selle poole, et koolides ning restoranides pakutakse veganitele eraldi menüüd, millest varem võis ainult unistada. Naine toob paralleeli Ameerika Ühendriikidega, kus inimesed muudavad oma toitumist just tervislikel kaalutustel. 

Praegu peab Joy kõige olulisemaks inimeste teadlikkust tõsta. Nii aitab ta tuleval laupäeval mõista karnismi ning esitab küsimuse: miks me armastame üht aga sööme teist ja miks me ei küsi iial, miks see nii on.