Kohtuotsuses seisab, et Hollandi mingikasvatajatele kompenseeritakse 11-aastase üleminekuperioodi jooksul ja uue seadusega seonduvate meetmete abil majanduslik kahju piisaval määral. Holland toodab 160 mingifarmis üle riigi aastas kokku 6 miljonit minginahka ja on seega suuruselt neljas minginahkade tootja maailmas.
«Juriidilise pretsedendi kohta seni tehtud kommentaaridest selgub, et /--/ mingikasvatajad pidid arvestama asjaoluga, et tuleb aeg, mil nende tegevused keelustatakse. /--/ see tegevus ei puudutanud loomade heaolu kui sellist, vaid arusaama, et karusnahkade tootmise eesmärgil ei ole eetiline loomi kasvatada.» Täispikkuses kohtuotsust saab lugeda siit.
Eetilised argumendid karusnaha tootmiseks loomade kasvatamise vastu viisid paljud Euroopa riigid, sh Suurbritannia (2000), Austria (2004) ja kõige viimasena Belgia piirkonna Walloon (2015), täieliku karusloomafarmide keelustamiseni. Karusloomafarmide keeldude üle arutletakse üha enamates Euroopa liikmesriikides ja see on eriti tugeva vaatluse all Belgia ja Saksamaa poliitilistes päevakordades.
Hollandi karusloomafarmide keelustamise protsess
4. oktoobril 2006 esitas Van Velzeni parlament seaduseelnõu, mille eesmärgiks oli karusloomafarmide keelustamine. Eelnõu põhines eetilistel kaalutlustel, et karusnaha tootmise eesmärgil loomade pidamine ja tapmine ei ole aktsepteeritav. Eelnõu tulemusel keelustati alates 15. jaanuarist 2013 karusloomafarmid. Seaduse juurde kuulub 11-aastane üleminekuperiood, mis kompenseerib mingikasvatajatele keelust põhjustatud majandusliku kahju ja annab neile võimaluse oma investeeringud tagasi teenida. Lisaks sisaldab seadus ka meetmeid lammutamiskulude, reinvesteerimiste või ebasoodsate pensionimaksete tõttu tekkiva majandusliku kahju kompenseerimiseks.
Hollandi Karuslooma Omanike Liidu (Dutch Federation of Fur Holders) poolt esitatud vaidlustuse tulemusel tühistas 2014. aasta mais Hollandi kohus keelu ja teatas, et see seadus rikub mingikasvatajate omandiõigust, mis on sätestatud ECHR 1. artikli esimeses protokollis. Kohtu hinnangul puudus avaliku huvi ja farmerite põhiõiguste kaitsmise vahel ‘õiglane tasakaal’. 11-aastast üleminekuperioodi ei peetud sellise regulatsiooni puhul kompensatsiooniks, kuna väidetavalt oleksid farmerid üleminekuperioodil kannatanud edasisi kahjusid. Lisaks ei arvestanud kohus seadusega kaasas käivaid meetmeid kompensatsioonina, sest väidetavalt puudus nende puhul selgus makstavate summade suuruse ja kompensatsiooni saamise tingimuste osas.