Mänguhimuline Kribu ja rahulik Sofi - koerad, kes täiustavad teineteist

Vene toy terjerid Sofi ja Kribu on koerad, kellega ei hakka perenaisel Pirika Kivastel iial igav.

Tartus elav Pirika Kivaste on suur koerasõber, oma sõnutsi on tal olnud lausa viis parimat neljakäpalist sõpra. Kivaste armastus vene toy terjerite vastu sai alguse juba üsna ammu, kui ta endise elukaaslasega koera võttis. Suhte lõppedes ei saanud paar aga koera osas kokkuleppele ning nii jäi lemmik endisele noormehele. Kivaste sõnul tundis ta koera kaotusest tingitud suurt hingevalu, mida enam iial kogeda ei suudaks. Soov endale uus koer võtta mõlkus meeles kogu aeg, ning ühel hetkel sõitiski Kivaste Pärnusse Kribule järele. 

Koera omapärane nimi tuli Kivaste sõnul täiesti juhuslikult. «Algul mõtlesin, et vaatan iseloomu ja panen siis nime, aga hakkasin teda juba Kribuks kutsuma,» selgitab perenaine. 

Kes on Kribu?

10-kuune vene toy terjer Kribu on suur energia- ja rõõmupall, kes ennekõike armastab nööridega mänguasju. Kribule pakuvad huvi ka põrandaliistud, mille kallal ta usinalt hambaid teritas. «Lasin need juukselakiga üle,» kirjeldab Kivaste võimalust, kuidas liistud koerakindlaks teha.  

Usin pisikoer saab läbi nii kasside kui teiste koertega. «Ta tahab kogu aeg mängida ja talle võib lõpmatuseni palli loopida,» räägib Kivaste, lisades, et koera võtmine on temast professionaalne palliviskaja teinud. Ka tänaval saab Kribu palju tähelepanu, olgugi et tegemist pole tõupaberitega koeraga.

Kribu on korra ka lendkoera ametit proovinud. «Kribu hoidis nööri ja Mozzarella (Kivaste õe koer - toim) võttis teiselt poolt kinni ning raputas peaga ja Kribu lendas teise toa otsa,» meenutab perenaine naerdes. 

Kribu armastab autoga sõitmist, tihti paneb ta käpad lausa ise roolile, et juhtida. Armastus autosõidu vastu viib perenaise ja koerad tihti kas metsaradadele jalutama või uusi paiku avastama. 

Kes on Sofi?

Kui Kribu pärineb Eestist, siis Sofi lugu viib meid Kivastega rääkides Venemaale. Kõik sai alguse Kivaste sõbrannast, kes omalegi vene toy terjerit vaatas ning pilgu Vene turule heitis. Otsimise käigus märkas Kivaste üheksa kuu vanust Sofit, kes teadmata põhjustel endiselt müügis oli. Paludes sõbrannal asja tagamaid lähemalt uurida, selgus, et Sofi – algse nimega Simona – oli juba kaks korda koju saanud, ent viimaks ikka kasvataja juurde tagasi jõudnud. Esimeses perekonnas oli Sofi araks muutunud, sest kannatas ilmselt peremehe vägivaldse käe all. Inimese kätt kardab Sofi veidi siiani, ning meesterahvaste puhul kulub usaldama hakkamiseks kauem aega.

Teises kodus kaotasid peremehed Sofi Peterburi tänavatel jalutades lihtsalt ära. «Ta oli kolm nädalat tänavatel. Kui ta arstile viidi, vajas ta õmblemist, oli näljas ja puretud,» kirjeldab Kivaste, lisades, et tundis kohe, et peab Sofi oma hoole alla võtma. Olgugi et kasvataja polnud kahe varasema kogemuse tõttu esialgu nõus koera uuesti loovutama, veensid Kivaste saadetud pildid Kribust ja eesootavast kodust Narvas siiski Sofi üle andma. 

Tänavaelu on Sofile oma jälje jätnud, sest koer hoiab end aralt küüru ja lepib võõrastega alles mitmenda kohtumise järel. Algul kartis Sofi üksi kodus olla ning kippus paaniliselt haukuma, nakatades haukumise pisikuga ka Kribut. Praegu aitab haukumist Kivaste äraolekul ajal kontrolli all hoida haukumisvastane kaelarihm. Kui toas on Sofi pigem vaikne ja arg, siis õues saab temast Kivaste sõnul uudishimulik ja elav koer, kes ringi nuuskides hoiab perenaise lähedusse, et enam mitte ära kaduda.

Erinevalt Kribust armastab Sofi piiksuvaid palle ning nendega võib ta lõpmatuseni mängida. Meie vestluse ajal jääb Sofi, uus piiksupall suus, lausa magamagi. 

Täiendavad teineteist

Sofi ja Kribu päritolu ja lugu on küll erinevad, aga ühise keele leidsid nad esimestest hetkest. Olgugi et Kribu on aktiivsem ja vahel isegi domineerivam, täiendavad nad teineteist suurepäraselt: Kribu erksa loomuga ning Sofi rahulikkusega. 

Omamoodi on koerad ka üksteise elu mõjutanud: nii on Kribu üle võtnud Sofi hirmu suuremate koerte ees ning koos haugutakse ka koridoris toimuva peale. Koos on koerad otsustanud isegi krõbuskite söömist boikoteerida, mis, tõsi küll, valmistab perenaisele parajalt tuska.   

Elu väikeste koertega

Vene toy terjeri keskmine eluiga on 12–15-eluaastat ning esineb kolme standardit: mini variandid, kelle kaal jääb alla kahe kilo, väike standard, kelle kaaluks on kõige rohkem 2,5 kilogrammi ning suur standard, kelle kaal on kuni 3,5 kilogrammi. 

Suurimaks murekohaks peab Kivaste koerte liigeseid, sest mida vanemaks koer saab, seda kergemad on murrud tekkima, eriti kui koer on aktiivne ja armastab diivanitel hüpata. Toy terjereid, nagu paljusid väikeseid koeri, ähvardab ka kopsupõletik, mis tähendab, et lemmikuid tuleb hoolega riietada. Ka suvel on oluline, et koer oleks otsese päikese eest kaetud, sest pea peal olev karv on hõre ning päikesepiste on kerge tekkima. Õigete riiete valik aitab terviseprobleeme ennetada ning talvel tasub koertele lisaks kampsunile või jopele jalga panna ka spetsiaalsed jalanõud. Esimese maha sadanud lume puhul viis Kivaste ka Kribu ning Sofi õue tutvuma, kuid koerad ei olnud külmast eriti vaimustuses. «Jõudsime maja nurgani ning siis nad juba värisesid, tõstsid käppa ja tahtsid sülle,» muljetab Kivaste. Ajal, kui pole võimalik jalutamas käia, kasutab Kivaste spetsiaalseid pissimislappe, mida vahetab kaks korda päevas. 

Kivaste tõdeb, et on lemmikud kaasa võtnud kõikjale, kuhu võimalik. Koos on käidud nii restoranis, poes kui ka üritustel, kuhu koerad oodatud on. «Ostsin koti, kuhu nad mõlemad sisse mahuvad,» selgitab perenaine, mööndes, et kaht koera korraga kaasa kandes on keerulisem restorani või poodi minna. Perenaise sõnul pole koerte olemasolu kellelegi tüli teinud, küll aga on kommenteeritud koerte riietamist, nimetades seda lausa looma piinamiseks. «Inimesed lihtsalt ei teadvusta, et väikseid koeri tuleb riietada.»

Kellele toy terjer sobib?

«Paljud võtavad väikestele lastele koeri, aga ma ei pea seda õigeks,» selgitab Kivaste, lisades, et lapsed võivad loomale tahtmatult haiget teha. Pigem sobib väike koer vanemale inimesele, sest need lemmikud tahavad väga lähedust ning naudivad inimese seltskonda.