/nginx/o/2014/05/30/3075658t1h918a.jpg)
Keskkonnaminister kinnitas jahieeskirja muudatuse, millega muuhulgas lisati kütitavate väikeulukite nimekirja šaakal ning sätestati nende küttimiseks lubatud jahipidamisviisid ja -aeg.
Šaakal lisati Eestis kütitavate ulukite nimekirja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda määrati šaakal kui liik Eestis jahikaamerate abil mõned aastad tagasi. Alguses arvati, et šaakal on võõrliik, kuid tänaseks on kindlaks tehtud, et šaakal on meile levinud looduslikul teel.
Šaakal on oma suuruselt karu, hundi ja ilvese järgi neljas kiskja meie aladel, kes murrab ka väiksemaid koduloomi. Arvestades šaakali kiiret sigimisvõimet ja suhteliselt varjatud eluviisi võib temast kiiresti saada nuhtlus meie lambakasvatajatele ja seetõttu ka poollooduslike koosluste hooldamisele ja seal pesitsevatele linnuliikidele.
Lubatud jahipidamisviiside ja jahiaja määramisel on lähtutud liigi spetsiifikast ning Eesti jahipidamiskultuurist ja tavadest. Šaakal on bioloogiliselt ja käitumiselt väga lähedane hundile, mistõttu on keskkonnaministeeriumi hinnangul otstarbekas lubada kasutada šaakalijahil hundijahi küttimismeetodeid ja vahendeid ning sätestada hundiga sama jahiaeg. Šaakali küttimisele ei ole esialgu planeeritud sätestada arvulisi limiite.
Kuna šaakali ökoloogiast on vähe teada, on tema kohta täiendavate andmete kogumine väga oluline. Seetõttu tuleb kütitud või surnult leitud šaakalist koheselt teavitada Keskkonnaametit.