31. detsembril kell 14.40 said päästjad väljakutse Tähtvere valda Jänese matkaraja juurde, kus Emajões olevasse jääauku oli kukkunud koer.
Päästjad tõid vana-aastaõhtul Emajõest välja vette kukkunud koera
4. jaanuar 2016, 13:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana-aastaõhtu viimasel päeval läks Tartus elav Aet Rebane oma koer Muriga Emajõe äärde jalutama. «Käin temaga Jänese matkarajal jalutamas, sest seal on palju suuri välju, kus ma saan teda lahti lasta ning tema joosta. Mina kõnnin mööda rada ja tema jookseb 20-30 meetri raadiuses, vahepeal kaob võpsikusse, aga siis jookseb jälle kaasa. Nii seegi kord. Aga siis ta läks jõe äärde,» jagas Rebane sotsiaalmeedias juhtunut, lisades, et järsku tekkis tal mõte, et ehk läheb koer nõrgale jääle ja kukub vette.
«Läksin igaks juhuks kontrollima ning ära kutsuma. Ja ta oligi kukkunud. Läinud keset jõge, kuid seal oli jää järele andnud ning ta ujus abitult jääaugus, püüdes jääle ronida, kuid ei jõudnud ennast üles vinnata. Hüüdsin appi. Jooksin neli korda jääle ja tagasi kaldale, sest jää hakkas praksuma. Sain aru küll, et kui läbi vajus koer, kelle raskus on jaotatud neljale jalale, vajun kindlasti mina ka,» kirjutas Rebane.
Naise sõnul valdasid teda kaks tungi: päästa uluv ja abivajav koer ning ellu jääda oma väikese lapse pärast.
«Abitus ajab paanikasse. Otsisin raskemaid ronte, mida jääle visata, lootes, et need lõhuvad seda piisavalt ning ta saab kaldale ujuda, aga ükski polnud piisavalt raske,» kirjutas Rebane, lisades, et kõne päästeametisse oli segu nutust ja paanikast. Kõne vastu võtnud dispetšer püüdis Rebast rahustada ning kindel olla, et naine ise jääle ei läheks.
«Vaene kutsake ei jaksanud enam isegi ulguda ja ma nägin, kuidas ta peab külmast kange kehaga vaeva nägema, et end esikäppadega jääl hoida ja ta vaatas minu poole nii tohutu hirmuga ja ma mõtlesin, et kui ma talle järele ei lähe, vean ma teda alt ja kohe, nüüd kohe, ei jaksa ta enam ennast üleval hoida ja vool viib ta jää alla ja siis ongi kõik. Mu kallis kutsake tuleb mind küll iga kord «päästma», kui ma niisama ujumagi lähen. Ja mina nüüd talle appi ei lähe. «Murikene, palun pea vastu, kohe tullakse, KOHE TULLAKSE, palun pea vastu,»» kirjutas Rebane ja lisas, et dispetšer ühendas ta päästjatega ning koos saadi kätte naise ja koera täpne asukoht.
«Karjusin ja vehkisin oma mütsi ning salliga, et nad mind maanteelt näeks. Nägid, aga autoga jõe äärde ligi ei pääsenud. Auto sõitis ühe põlluvahetee peale ja päästjad tulid jooksuga mööda põldu, üle kraavi, läbi võsa,» kirjutas Rebane, lisades, et üle kõige peab ta lugu päästjate elukutsest.
Vette tõtanud päästja tõi Rebase koera välja, kes külmast enam jalgu alla ei võtnud. «Varisesin maha ja nutsin. Koer ei võtnud jalgugi alla ja need neli meest soojendasid teda tekiga.»
Pinnaltpääste varustusega päästja tõi koera külmast veest välja ning tõstis ta omaniku autosse.
Edasi viisid sündmused Rebase ja tema koera Muri Maaülikooli veterinaariakliinikusse, kus leiti, et koera kehatemperatuur on normaalsest kuus kraadi madalam. «Zoomeedikumi inimesed olid hästi toredad ja äärmiselt abivalmid ja ma olen neile väga tänulik.»
Lõuna päästekeskuse pressiesindaja sõnul ei tohi koeraomanikud lasta oma lemmikloomi õrna jääga kaetud veekogude äärde rihmata jooksma ja jalutama. Loomad nagu lapsedki ei taju hapra jääga seotud ohtusid ja võivad läbi õrna jää vette vajuda, kust ei suuda enam iseseisvalt välja tulla.
«Jää lõhkumine ei pruugi aidata, sest ei tea, kas koer saab aru, et ta peaks mööda tehtud veeteed kaldale ujuma. Samuti ei pruugi tal selleks jõudu olla. Ka ei ole abiks koerale (nagu inimesele) ridva või nööri viskamine. Kui loom ei ole just vastavat väljaõpet ja tugevat treeningut saanud, ei oska ta sellest kinni võtta. Ohutu on minna jääle pärast paarinädalast külma, kui jää paksus on vähemalt 10 sentimeetrit,» selgitab pressiesindaja.
Jää on alati õhem sildade juures, kõrkjate ümbruses ning allika- ja suubumiskohtades. Samuti on voolava veega veekogus jää tavaliselt nõrgem kui järves või tiigis. Ka pragude ja lõhedega jää on ohtlik, sest ilmastikutingimuste muutumisel võivad praod ja lõhed ületamatuteks muutuda.
«Oma lemmiklooma ise päästma minnes võib inimene ohtu seada ka ennast. Seetõttu on parem selliseid situatsioone ennetada ja vältida,» rõhutab pressiesindaja.