Karusloomafarmide vastane meeleavaldus pani möödakäijad pead pöörama

27. novembril, kui tähistati ülemaailmset karusnahavaba päeva tulid loomasõbrad tänavale vaikides meelt avaldama.

Õues on külm ja võiks arvata, et igaüks püüab, kinniste hõlmade välkudes, võimalikult ruttu soojade koduseinte vahele pääseda. Eksite. Tartus kogunesid reede õhtul kell 17.00 kümned meeleavaldajad, et seista karusloomafarmides elavate loomade õiguste eest. Tegemist on ülikoolilinna esimese sellise üritusega.

Punkt kell 17.00 tõstavad inimesed nägude ette loomamaskid ja võtavad kätte pildid puurides elavate loomadega. Kõige ees avaneb kõnekas bänner loosungiga «Lapse koht ei ole puuris». 45 minutit vaikivat meeleavaldust on alanud.

Loomade Nimel pressiesindaja Rando Liiva sõnul sümboliseerib vaikiv meeleavaldus karusloomade olukorda farmis. «Farmerid ise loomi ei kuule või ei taha kuulda. Loomade appikarjeid ei kuulda,» sõnab Liiva.

Kümned seisvad noored tõmbavad möödakäijate tähelepanu. Ninapidi telefonis olevad inimesed tõstavad pead. Nad märkavad. «Miks te, lapsed, siin niimoodi külmetate?» küsib möödaminev proua. Kuuldes, et tegemist on meeleavaldusega karusloomafarmide vastu muutub naine mõtlikuks ja uurib, kas keegi metsloomade olukorra vastu ka kord üles astub. Veidi aega Liivaga vestelnud proua astub hetk hiljem mõtlikul sammul edasi. 

Tundub, et külmaks ei jää keegi. Reedele omaselt ülemeelikus tujus seltskond jääb meeleavaldajate ees seisma. Üks noormeestest tuleb plakatilt loosungit lugema. «Õiget asja teete! Aitäh! See teema jääb mulle südamesse!» sõnab noormees ja tõttab sõpradele järele. Mõned seltskonnad seisatavad, teevad pilti, mõni proua jalutab piltide vahel ja uurib. Tundub, et inimesed saavad mõtteainet.

Liiva sõnul on Eesti inimesed valdavalt karusloomafarmide vastu. «Saarpolli avaliku arvamuse uuringu küsitluste järgi on 59% inimestest vähemalt selliste karusnahafarmide vastu, kus loomi kasvataksegi naha ja kasuka pärast. Tavainimene on selle probleemiga juba kursis,» selgitab Liiva.

Kui meeleavaldus on juba kümmekond minutit kestnud, liituvad nooremapoolsed mees ja naine. «Sealt kotist saate maskid ning anname teile ka pildi,» selgitab Liiva. «Me seisaksime niisama,» selgitab mees, lisades, et tema kaaslane on nõrga närviga ega suuda kurba pilti vaadata. Viimaks otsustab naispool silmad kinni pigistada ning pihkusurutud pilt mingist rändab teiste meeleavaldajate keskele. Meeleavalduse lõpupoole liituvad veel kaks meest, kes rõõmsal meelel maskid pähe tõmbavad ja saadud pilte uudistama hakkavad. «Olen ikka igasuguseid asju teinud!» rõõmustab üks ning jääb uhkelt seisma.

Mis saab siis, kui plakatid on kokku keritud ja maskid peast tõmmatud?

Meeleavaldusega loodetakse survestada Eestis karusloomafarmide keelustamist. Liiva sõnul tegeleb põllumajandusministeerium karusloomafarmide küsimusega ning uue aasta 15. jaanuaril on oodata Eesti Maaülikooli raportit, milles on  välja toodud sotsiaalsed mõjud, mis juhtuks, kui keelustaksime karusloomafarmid. Liiva sõnul on tegemist pika protsessiga, mida ühe või kahe kuuga vastu võtta ei saa. 

Mida saab farmide täieliku keelustamiseni aga üks inimene teha?

Liiva toob välja, et igaüks saab oma käitumisega karusloomafarmides elavaid loomi aidata. «Esiteks peamine tee on karusnahast toodete vältimine, teiseks on võimalik toetada organisatsioone, kes töötavad selle nimel, et karusloomafarmide keeld jõustuks ning kolmandaks saab tutvusringkonnas teavitustööd teha,» nimetab Liiva kolm kõige lihtsamat viisi rebase või mingi aitamiseks. «Teavitustöö on alati teretulnud ja seda saab iga inimene oma sõprusringkonnas ise teha,» lisab Liiva.

Kolmveerand tundi hakkab täis saama. Nii mõnelgi on silmanähtavalt külm, aga alla ei anta. Taban end mõttelt, et kas meie külmetamist saab võrrelda ebanormaalselt väikeses puuris elava mingiga? Lihtsam oleks küsida - kas meeleavalduse saab õnnestunuks lugeda? «Meeleavaldus oli edukas. Kartsin kõige enam, et inimesi ei tule kohale, aga, näed, tuli,» on Liiva rõõmus.

Tõsi, tundub, et sammuke farmide keelustamise poole on jälle astutud.