Mida teha, kui loomal on kirbud?

Ka väga noorel loomal võivad olla kirbud Foto: Caters News Agency

Loomale valmistavad kirbud palju probleeme – nende hammustus ajab sügelema ning võib tekitada ka allergilist reaktsiooni.

Kõige tavalisem kirbuliik nii koertel kui ka kassidel on kassikirp. Koerakirpu esineb harvem ja teda pole praktiliselt kunagi kassidel. Mis on aga vast kõige hullem – mõlemad liigid võivad ajutiselt toituda ka inimese verest.

Pet City veterinaardoktor Heli Säre jagab soovitusi, kuidas siginenud kirpudest võimalikult kiiresti lahti saada ja mida teha selleks, et neid üldse ei tekiks.

Koertele ja kassidele tulevad kirbud kokkupuutel teiste loomadega või väliskeskkonnaga. Kirbud on väga vastupidavad ja kuigi nad ei suuda lennata, siis nende tugevad jalad võimaldavad hüpata ühelt olendilt teisele.

Kuidas teada, et loomal on kirbud?

Mõned loomad taluvad kirpe paremini ega näita välja väliseid häirituse märke, ent üldjuhul on esimeseks märgiks siiski enda näksimine ja kratsimine.

Kassid võivad hakata end lakkuma ja neelavad sellega alla hulgaliselt kirpe. Halvemal juhul on loomal välja kujunenud ülitundlikkus kirbu sülje vastu. Neil tekib äge allergiline reaktsioon, näiteks punetavad täpid ja sõlmekesed või isegi karvkatte hõrenemine.

Üldjuhul pelgavad kirbuvastsed valgust. Valmikud vastupidi liiguvad valguse suunas, see aitab neil peremeesloomani jõuda. Parima tulemuse looma karvakattest kirpude otsimisel annab see toiming intensiivse valguse käes. Lisaks kirpudele tuleb otsida ka väikeste mustade täppidena esinevat kirbumustust.

Täiskasvanud kirp elab looma karvkattes mitu nädalat. Sellel ajal imeb ta looma verd ja muneb 20 kuni 50 muna päevas. Kogu oma eluaja jooksul võib kirp jätta mitu tuhat muna looma karvkattesse. Sealt pudenevad need looma asemele, tuppa ja õuele ning nendest munadest arenevad uued vastsed.

Väiksed vastsed on väga vastupidavad. Nad toituvad orgaanilistest ainetest ja isegi täiskasvanud kirpude väljaheidetest. Vastsed püüavad vältida valgust ja eelistavad peituda pragudesse, vaibakarvadesse või looma magamisasemele.

Arengu lõpustaadiumis moodustub kirbuvastse ümber siiditaolisest materjalist kookon, mille sees areneb temast nukk, kes areneb täielikult välja 5–14 päeva jooksul.

Kaks peamist tõrjemeetodit

Kirputõrje meetodid jagunevad laias laastus kaheks – keemilised tõrjemeetodid ja füüsikalised tõrjemeetodid. Ideaalis tuleks neid koos kasutada.

Keemilisteks tõrjemeetoditeks on näiteks insektsiidide, putukate kasvuregulaatorite ja arengupärssijate kasutamine.

Füüsikalisteks meetoditeks on loomaasemete pesemine ja puhastamine tolmuimejaga, kirpude eemaldamine kammiga ja teiste loomadega kokkupuute vältimine.

Oluline on mõista, et üksnes looma ravimisest ei piisa. Hoolt tuleb kanda ka ümbritseva keskkonna eest. Üksnes pidevast tolmuimeja kasutamisest ei piisa ja üksnes looma karvkatte puhastamisest ja ravimite manustamisest ka ei piisa. Tulemuse annab see, kui kõik need tegevused ühitada.