Eksleva lemmiku leidmisel tuleb teavitada omavalitsust või lähimat varjupaika

Piibe maanteelt leitud koer.

FOTO: Tartu koduta loomade varjupaik / Facebook

Septembri lõpus toodi Koeru vallast Piibe maanteelt Tartu koduta loomade varjupaika koer Oskar, kes ootab oma kodu siiani.

Koos leitud loomaga kirjutas Tartu koduta loomade varjupaik juurde teate, et loomade aidates tuleks lähtuda sellest, et eksinud loom jääks kodule võimalikult lähedale. «Püüdke leida lähim abivõimalus kas ümberkaudsetest majapidamistest või teenindavast varjupaigast,» seisis üleskutses.

MTÜ AUH juhatuse esimehe Jaanika Soodla sõnul on kurb, et selliseid asju juhtub. «Ka parima püüdmise juures võib koer või kass jooksu pista ning on ju teada mitmeid juhtumeid, kui loom on kodust väga kaugele jõudnud ja siis on juba keeruline õiget omanikku leida.»

Oskari juhtumi puhul tõdeb Soodla, et sellistel juhtudel on süüdi üliagarad loomasõbrad. «Millegipärast ei tulda ka selle peale, et loom võib kellegi oma olla! Ahah, hulgub, järelikult kutsal kedagi pole. No ei ole ju nii. Teisalt võib ju natuke ka nende koera üles korjanud inimeste teguviisi mõista. Kes ikka sooviks oma aega ja raha kulutada, et seal leiukoha ümbrusest nüüd talusid läbi käia ja koera kodu otsida. Aga siiski, kui juba koer on ise enda autole võetud, siis võiks ju kuhugi bussipeatusesse jätta teate, et leitud koer ja viidud sinna. Ühesõnaga inimestel oli kindlasti plaan head teha, aga välja kukkus kuidagi halvasti nii koera kui tema võimaliku omaniku jaoks,» mõtiskleb Soodla.

Soodla sõnul on inimestel varjupaikadest väärarvamus, sest arvatakse, et tegemist on imekohaga, kus kõik loomad leiavad oma õiged peremehed. Paraku pole see tihti võimalik, kui loom kiibistatud pole ning kiipimata lemmikuid on veel palju.

Ka Varjupaikade MTÜ turundusjuhi Mari Hagi sõnul on kiip enam kui vajalik. «Ideaalis näeksime seda, et kõik lemmikloomad oleksid kiibitud, kiip tähendab seda, et loom jõuab kiiresti koju tagasi. Kiip näitab ka seda, et omanik hoolib oma loomast, ning on valmis võtma viimase eest vastutuse,» selgitab Hagi. Selleks, et kõik lemmikutel oleks kiip, on Hagi sõnul vaja kõigi omavalitsuste otsust kiibi kohustuslikuks muutmise kohta.

Nii Hagi kui Soodla kinnitavad, et esimene samm eksleva looma leidmisel peaks olema kõne hädaabi numbrile 112, sest seal teatakse ja ühendatakse lähima varjupaigaga. «Nemad on ju need, kes varjupaikade töövälisel ajal kindla varjupaigaga ühendust saavad ja kui koer ka kuskil tee peal ringi jookseb siis on see hädaabi huvides, et koer teelt ära toimetatakse. Nii et numbrit 112 peaks rohkem julgema kasutada - asja eest, loomulikult,» julgustab Soodla. Hädaabi poole tuleks pöörduda siis, kui linnas/maakonnas (kui varjupaik teada) on kell juba nii palju, et varjupaigal on tööaeg läbi. Hädaabi võtab siis varjupaiga valvuriga ühendust. Hädaabisse tuleks helistada ka siis, kui ei tea, mis varjupaigaga antud piirkonnas leping on.

Ka Mari Hagi sõnab, et maanteel liikuv loom tuleb esimesel võimalusel sealt ära toimetada, sest kahetsusväärselt palju lemmikuid lõpetavad oma elu rataste all.

«Hoopis nukramaks peame varianti, kus inimene viib leitud looma endale koju ning siis postitab sellest Facebookis, arvestamata, et loomal võib olla kiip ja et kogu elu ei toimu sotsiaalmeedias. Tavaliselt on sellistele postitustele veel lisatud lause «mingil juhul ei vii ma teda varjupaika,»» räägib Hagi, lisades, et kuna kõigis varjupaikades ja kliinikutes on kiibilugejad, siis on seal loomaomaniku kindlaks tegemine kiirem ning loom jõuab õigete peremeeste juurde kohe tagasi.