P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Intervjuu: Karusnahatootja, kellest sai karusnahavastane

Intervjuu: Karusnahatootja, kellest sai karusnahavastane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Karusloomad võivad kergemini hingata - sellist karusnahkade kasutamist Hugo Bossi 2016. aasta sügis-talvises kollektsioonis  enam ei näe.
Karusloomad võivad kergemini hingata - sellist karusnahkade kasutamist Hugo Bossi 2016. aasta sügis-talvises kollektsioonis enam ei näe. Foto: Hugo Boss

Rootsi loomaõigusorganisatsioon Djurrättsalliansen on pidanud jõulist kampaaniat ettevõtte Belle Shoes vastu, mille poed on kaua olnud täidetud karusnahksete kasukate, mantlite, kraede ja mütsidega.

Ühel päeval helistas organisatsioonile Belle Shoesi poeomanik Eli Cohen, kes oli osturetke käigus Hiinasse külastanud karusnahafarmi, misjärel ta otsustas poeriiulitelt kiiresti kogu seal olnud karusnaha eemaldada. Nüüd on nende vaateakendel ainult kunstkarusnahksed tooted. Cohenil on kunstkarusnahka palju usku ning ta soov on juhatada selles suunas ka teisi ettevõtteid.

Djurrättsallianseni esindajad kohtusid temaga, et kuulda rohkem verisest karusnahatööstusest, teada saada, mis oli teda ärkamiseni tõuganud ning arutada, milline võiks olla loomasõbraliku karusnahaalternatiivi tulevik.

Kuidas juhtus, et lõpetasid karusnaha müümise?

Ärivisiidil Hiinasse sattusin kohtuma ühe loomaõiguslasega. Kui rääkisin talle oma poodidest ja karusnahksetest rõivastest, nõudis ta, et külastaksin temaga koos karusnahafarmi. Võtsin ettepaneku vastu. Kuna olin ka varem karusnahafarme külastanud, tegelikult isegi sedasama farmi, kuhu ta mind viis, siis arvasin, et ei näe seal midagi uut. Varem olin läbi teinud ostjatele mõeldud standardse tuuri, mis koosneb kiirest pilgust puuridele. Ma ei olnud tahtnud ega palunud näha midagi enamat.

Seekord nägin. Ning seda, mida nägin, ei saa enam tagasi võtta. See oli painajalik tapamaja: mul on meeles lae küljest rippuvad loomad, kelle nahk on peaaegu täielikult nülitud. Nahk on kehalt rebitud, kuid ripub veel pea küljes. Põrandal on kuhi veriseid lihakehasid, eemal pikkadesse ridadessse sätitud karusnahad. See pilt jääb igavesti minuga.

Otsekohe võtsin vastu otsuse, et lõpetan karusnahatööstusega igasuguse koostöö. Olin mitu päeva söömata ja mu enesetunne oli kohutav. Üritasin arvutada, mitu looma peab mu iga-aastase tellimuse täitmiseks surema. See arv oli suur. Ja olen kõigest väike osake hiiglaslikust tööstusest. Juba ühe karusnahkse vesti tegemiseks peab tapma mitu looma. Mees, kes mind farmi vaatama viis, on ähvarduste ja süüdimõistmise ohus, kui peaks julgema Hiinas selle hiigeltööstuse vastu häält tõsta. Rootsis võin aga uhkelt öelda, et olen karusnaha kasvatamise vastu. See oli loomulik otsus. Peatasin karusnaha müümise, et saaksin uuesti öösiti magada – nüüd ei pea minu jakkide pärast ükski loom surema.

Milline oli sinu varasem kujutlus karusnahatööstusest?

Mõningal määral mõjutasid mind pildid Djurrättsallianseni plakatitelt ning see, mida olin lugenud teie flaieritelt. Mingil tasandil kandsin seda endaga kaasas ja usun, et see oli mu kindlameelse otsuse üheks põhjuseks. Nagu kõik teised, olin näinud õõvastavaid pilte ja filmiklippe. Et aga kogu pilt mulle kohale jõuaks, pidin vist seda oma silmaga nägema.

Pärast mu visiiti ühendas justkui ära. Nägin olukorda mustvalgelt, sellisena, nagu see päriselt on.

Karusnaha müümiseks pole tänapäeval ühtegi vabandust. Need loomad kannatavad põhjendamatult. Nüüdisaegsete võimaluste juures ei saa isegi öelda, et ehtne karusnahk oleks alternatiividest kaunim ning olen avastanud kvaliteetseid kunstkarusnahku, mis on ehtsast karusnahast paremad.

Miks inimesed tänapäeval ikka veel karusnahka kasutavad?

Veel mõni aasta tagasi ei olnud nii hästi teada, milline see tööstus seestpoolt välja näeb. Täna on infot kõikjal, kuid arvan, et vaja oleks veelgi rohkem. Arvan, et tänapäeval kannavad inimesed karusnahka peamiselt teadmatusest, karusnahkse kraega mantlit ostes ei näe nad selle tootmisprotsessi.

Osalt on see seotud karusnaha staatusega, eeldatakse, et karusnahkne kasukas passib hästi näiteks Louis Vuittoni käekoti kõrvale. Pigem on niisugune mõtlemine omane vanematele põlvkondadele, samas noored on muutustele avatud. Inimesed on loomade halvast kohtlemisest teadlikumad kui varem ning julgelt valmis selle vastu ka seisma. Samuti on näha, et karusnaha vastu on astunud mitmed mõjuvõimsaid moeloojad – see on nakatav suhtumine. Kui kunstkarusnahk hea välja näeb, on uus põlvkond valmis selle ka valima – maailm on ärkamas, mille üle mul on väga hea meel.

Milline on karusnahatööstuse tulevik?

Viimase paari aastaga on kunstkarusnaha kvaliteet uskumatult paranenud. Nõudlus ja turg on alles kasvuperioodis ning tootmistehnikad pidevalt arendamisel, seega paraneb kvaliteet tulevikus veelgi. Juba täna on mitmeid kunstkarusnahku, mis võivad ehtsatega võistelda ja mõne aasta pärast kaob viimanegi kahtlus, et karusnaha tootmine hakkab kahanema. Selle järele pole enam lihtsalt vajadust. Kunstkarusnahk on rõivakauplejatele soodsam ja südametunnistus ei paina enam. See on parim lahendus kõigile: loomadele, ostjatele ja kauplejatele.

Olen karusnaha vastu sellepärast, kuidas loomi koheldakse. Aga kui kunstkarusnahk näeb parem välja, ei pea alati isegi eetilist debatti alustama. Hiljuti helistati mulle ettevõttest, mille kaudu varem karusnahka tellisin, ja küsiti, kuhu on jäänud mu talvine tellimus. Vastasin, et minu poodides karusnahka ei müüda, enam mitte!

Allikas: Djurrättsalliansen, Loomus.ee

Märksõnad
Tagasi üles