Luigepere esitleb uhkelt järeltulijaid

Luiged Pedeli paisjärvel Foto: Lea Margus

Mõnegi Valgas Pedeli paisjärve ümber jalutaja on sel sügisel seisatama sundinud siinmail erakordset vaatepilti pakkuv seitsmeliikmeline luigepere.

Nüüdseks juba suurt mõõtu hallikat karva pojad ei ole veel päriselt lennuvõimelisteks saanud ja hoiavad kuulekalt vanemate lähedale.

Tõsi, halliks jäävad luiged kuni kolmanda eluaastani, mil nende sulestik värvub valgeks – näitamaks, et nad on valmis pesitsema. Praegu veel hulk aega noorlindude keha kattev hallikas sulestik jätab eksliku mulje, et tegu on veel väetite linnulastega. Aga ei ole sugugi nii. Praegu on nad juba piisavalt tugevad ja kui tiivad kannavad, on aeg teele asuda. Millal siis on minek? Kes ei teaks ütlust: luiged läinud, lumi taga...

Minekuga aega on

Et kühmnokk-luige ja teiste liigikaaslaste elukommetesse rohkem selgust tuua, vahendame lugejani vestluse ornitoloog Leho Luigujõega, keda saab nimetada ühtlasi meie tuntuimaks luigeuurijaks. Tema leiab, et luikedel on lahkumiseks veel aega küll ja küll: terve oktoober ja november.

«Tegelikult piirab luikede siiajäämist vaid see, et veekogud on jääs ja nad ei saa toitu kätte – külm  õhutemperatuur neid ei sega. Põhiline, miks veelinnud ära lähevad – nad ei saa süüa.» Kui veelinnud siiski talveks paigale jäävad, on selle enamasti põhjustanud «head inimesed», kes neid toidavad – saiaga. «Kes siis hakkab ühte nii rasket teekonda ette võtma, kui toit on olemas?»

Ornitoloogi sõnul algavadki meil talvituvate luikede katsumused, kui pakane kaanetab pikkadeks kuudeks madalaveelised veekogud, ja siis on vale toitmine juba kurjast.

Sai ei ole ju ometi linnule sobilik toit? «Ei ole jah linnu toit ja ega inimeselegi saia söömine kasu too,» muigab ornitoloog. «Kui veelinde talv otsa nuumata, siis nende tervisele see head ei tee. Arvan, et on täitsa võimalik, et näiteks sinikael-pardid, kes jäävad talveks linnadesse, on juba sellised asurkonnad, kes mäletavad: siin saab talve üle elada.»

Teine põhjus, miks linnud ei kipu ära lendama, on Luigujõe hinnangul praegused soojavõitu talved, mil kusagil ikka leidub külmumata veekogu. Kui siiski juhtub, et tuttav luigepaar jääb talveks ja toiduallikad külmuvad kinni, algab karm aeg ja lind vajab tõepoolest abi. Toita võib teda siis hoopis teraviljaga, mis eelnevalt leotatud. Ka näiteks lehtsalati või kapsaga.

On ekslikult arvatud, et kui on veelind, siis sööb kala. «Kala nad ei söö. Lihtsalt taimne toit, mille leiavad enamasti veekogu põhjast. Kui leiavad põhjamudast mõne teo või veest kalamaimud, siis needki sobivad,» kinnitas teadlane.

Luigelegend vaid osaliselt tõsi

Legend luigepaarist, kellest ühe hukkudes teisest eluaegne üksiklane saab, on vaid pooltõde. «Ei ole sugugi nii,» kärbib ornitoloog levinud müüdilt romantikat vähemaks. «Tõsi, nad on küll pikaealised linnud ja ka paarid on hästi püsivad – see on kindlaks tehtud märgistatud luikede jälgimisel. Kui aga ikka üks hukka saab, leitakse uus kaaslane. See on vaid inimeste loodud ilus muinasjutt.»

Kühmnokk-luiged on küll monogaamsed linnud, kes võivad valida paarilise kogu eluks, kuid see ei ole reegel.

Kühmnokk-luik saabub Eestisse aprilli lõpus ning kohe pärast lume sulamist algab pesa ehitamine. «Madalasse või soisesse kohta ehitatud pesa on linnuriigi mõistes hiigelsuur, väiksemate läbimõõt on poolteist meetrit. Pesa kasutatakse aastast aastasse, seda uuendades. Munade arv on kolm kuni seitse, harva rohkem, ning pojad on tragid nagu ikka veelindudel, asudes juba mõnepäevastena ujumisharjutusi tegema.»

Väikesed pojad mahuvad veel ema selja peale puhkama ja tiiva alla sooja.

Poegade eest hoolitsevad vanemad üksmeelselt ja sagedane on vaatepilt, kus ujuva luigepere rivi eesotsas on ema, rivi lõpus aga isa. Ka haudumisest võtavad osa mõlemad linnud, ehkki tavaliselt istub pesal emalind, perepea on valves. Isalind viib pojad vette, sellal kui emane järelejäänud mune haub. Koorudes jäävad pruunikashallid pojad pessa ainult üheks päevaks.

«Pojad saavad lennuvõimeliseks umbes 60 päevaga. Esimest korda paarituvad noorlinnud tavaliselt kolmeaastaselt. Selline on kühmnokk-luige väike eluring täiskasvanuks saamisel.»

Valga luigepere kohta ütleb ornitoloog, et see on üle keskmise korralik luigepere. «Harilikult on neid vähem, kuid näiteks Tartus on seitsme pojaga luigepaar.»

Eestis on kolm luigeliiki. «Kaks neist, kollanokalised luiged – need, kes kluugutavad ehk laulavad – on meie looduslikud liigid, päris põhjamaa linnud laululuik ja väikeluik. Kühmnokk-luik aga on pärit Kesk-Euroopast, põgenenud ülikute linnutiikidelt,» toob Luigujõe lagedale väheteada faktid. Keskaegsel Inglismaal olid kõik omanikuta luiged kuningakoja jagu ja kuninglike linde valvasid luigekarjused.

Eestis suhteliselt uus tulija

«Praegu on ta Eestis ikkagi uustulnuka staatuses – siia saabunud veidi üle saja aasta tagasi.» See võib veelinnu-uurija arvates olla ka põhjus, miks lind võib-olla ei ole veel päriselt kohanenud meie oludega. Täiesti võimalik, et nad ei saa veel aru, mis need Eesti talved on.

«Kui võtta need põhjamaa luiged, siis nemad ei jää siia talvele jalgu, vaid rändavad jää tulekuga ära. Kühmnokkadel on tihti nii, et nad jäävad siia ka suure massiga lõksu. Valgamaal on ainult mõni pesakond – need, kes meil talvituvad rannikul, ka need jäävad tihtipeale lõksu. Kui väga kiire külm tuleb peale, siis nad ei jõua eest ära minna.»

Seitsmekümnendatest aastatest on kühmnokk-luige pesitsusjuhtude arv Eestis pidevalt kasvanud, nad on asunud järjest enam sisemaale. Kirjanduse andmetel elutses esmakordselt poegadega luigepaar 1990. aastal Valgamaal Kaagjärvel ehk Rautina järvel. «Nüüd on kühmnokk-luiki kõikjal. Seetõttu ei ole nad ka enam kaitse all.»

Kühmnokk-luik on päris agressiivne lind, eriti poegi ja territooriumi kaitstes. «Pojad jäävad sügiseni vanemate hoole alla ja ega neile keegi suurt kallale tikkuda julgegi. Tugev lind suudab isegi inimesele tuule alla teha. Kui luik, tiivad kohevil, ähvardades ligi ujub, maksab teda tõsiselt võtta.»

Luigujõe sõnul teeb lind ärritunult susisevat häält. «Ka need linnud, kes toitmisega harjunud, on muutunud agressiivseks, isegi ülbeks. Nõuavad toitu inimesele järele joostes, isegi näpistades,» märgib linnuteadlane, et luikede, nagu inimestegi hulgas on rahulikumaid ja agressiivsemaid. Nokahoop, muide, võib põhjustada tõsiseid vigastusi.

Arvukam kui lähisugulased

Kühmnokk-luige määramine ei tohiks raskusi valmistada. Nimigi ütleb, et tegemist on kühmuga noka peal ning musta kühmu suuruse järgi saab visuaalselt eristada isalindu, kelle kühm on oluliselt suurem, kui emalinnul. Ta on Eesti suurim lind, kelle kaal võib ulatuda 12 kilogrammini.

«Kühmnokk-luige kael on ujudes kõverdunud ja pesitsusajal hoiavad vanalinnud tihti tiibu kohevil, mida teised luiged ei tee,» loetleb Luigujõe tunnuseid. «Erinevalt teistest tekitavad kühmnokk-luige tiivad lennul iseloomulikku kaugele kostvat vihinat.» Lind ise suurt ei häälitse, ärritudes noriseb vaid madalatooniliselt, sestap kutsutakse teda inglaste juures tummaks luigeks.

On olemas veel laululuik ja väikeluik, keda sageli segi aetakse. Luigeuurija sõnul on laululuigel kogukam kere, pikem kael ja kollasem nokk. Ka on tema hääl väikeluige omast kõlavam ja tugevam, kuid selle tabamiseks on tarvis juba kogenud kõrva.

Peale nende kolme luigeliigi nähakse Eestis üksikute eksijatena ka mustluike, kelle kodumaa on Austraalia. Ta on samas populaarne lind Lääne-Euroopa linnutiikidel ja meil kohatavad mustluiged ongi sealt pärit.

Valga inimesed on meie luigepere tegemistesse viimasel ajal heaperemehelikult suhtunud. Valgamaa veterinaarkeskuse spetsialisti Virgo Roose sõnul ei ole asutus pidanud luikedega seotud probleeme lahendama. Hea teada, et luigepaaril on siin hea pesitseda. Jätkem siis linnud söötmata, ehk ei jää nad siis talveks ja järgivad oma instinkte ning lendavad lõuna poole.