Võhikud kasutavad MMSi ka lemmikute ravimiseks
25. september 2015, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eksperimenteerimine koera kõrvapõletikuga,» seisab ühe kloordioksiidile pühendatud foorumi teema pealkirjas.
«Imemineraalide lahuse» toimimist katsetakse ka pere lemmikloomade peal. Alles mõni aeg tagasi postitas üks murelik kodanik oma mure Facebooki, kus kirjutas, et leidis pööningult neli hingevaakuvat kassipoega. «Sain loomakliinikust retsepti, kuidas emapiima asendajat koduste vahenditega teha, kuid lisaks on kolmel neist silmad täiesti mädases põletikus,» kirjutab inimene, lisades, et ainsana on kotis MMS (miracle mineral supplement). «Kas keegi oskab nõu anda, et kas MMS lahusega tohib silmi puhastada?» seisab küsimuses.
Postituse all tekib arutelu, kas lahust peaks enne silma panemist kuidagi lahjendama või hiljem loputama. «Silma ei pea loputama – pisarad loputavad ja kui on lahjendatud lahus, siis ei tee see sidrunhape midagi. Ma ise olen endale silma pannud,» antakse nõu.
Välismaistest MMSi kasutajate foorumitest võib leida küsimusi loomade ravimise kohta.
«Mul on 10-aastane koer Akita, kellel on rinnavähk. Annan talle kolm korda päevas 13 tilka MMSi.» Sellele järgnevad küsimused, kui kaua peaks 13 tilka koerale andma ning kuidas panna loom vett jooma kui ta seda ise ei taha.
Loomaomanikud uurivad ka võimalusi kirpude kaitseks ning kõrvainfektsiooni ravimist MMSiga. Selgub, et ravim aitab ka kõigi lemmikute murede puhul.
Eesti Maaülikooli loomakliiniku õppejõud-vaneloomaarst Andžela Lehtla sõnab, et inimesed on alati igatsenud või otsinud imeravimit, mis aitaks kiiresti ja kõikide hädade vastu ning oleks sealjuures ka kergesti kättesaadav ja, et ravimit lihtsalt varjatakse. «On haigusi, mis vajavad pikaajalist mitmest ravimist koosnevat ravi või mida ei saa täiesti välja ravida ning loom peab saama mingit ravi eluaeg – mõnele loomaomanikule on raske sellega leppida ja uskuda arsti ning ta otsib muid nö «tõhusamaid» lahendusi,» selgitab Lehtla. Põhjus, miks otsustatakse kloordioksiidi mitte loomaarsti kasuks, võib Lehtla sõnul seisneda negatiivses kogemuses seoses raviarsti, loomakliiniku või raviviisiga.
Lehtla sõnul pole aga temal ega ühelgi kolleegil kokkupuudet kloordioksiidiga. Vanemloomaarst ei karda, et tegemist võiks olla tõusva trendiga. «Pigem näen, et loomaomanikud on palju teadlikumad, oskavad kriitiliselt hinnata erinevat informatsiooni ning rohkem pöörduvad abi saamiseks professionaalide poole. Oma kahekümneaastase loomaarsti staaži kogemuse põhjal saan öelda, et 10-15 aastat tagasi puutusin rohkem kokku situatsioonidega, kus omanik kasutas mõnda nö alternatiivset, teaduslikult mitte tõestatud raviviisi või vahendit kas teadmatusest või heast usust,» räägib Lehtla.