/nginx/o/2015/09/16/4494377t1hf388.jpg)
Ligi 200 aastat pole Taanis olnud hunte, kuid lisaks nende hiljutisele naasmisele on Taanis tekkinud neile ka looduslik konkurent harilike šaakalite näol.
Šaakalid on asunud elama ka Taani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvel Jüütimaal loomadelt võetud DNA-analüüsid said hiljuti kinnituse, et šaakalid on jõudnud ka Taani, kirjutab The Local.
Taani Looduskaitsjate Ühingust kinnitati, et tabatud šaakali puhul ei leidnud kinnitust, nagu oleks ta vangistusest pääsenud loom. Antud isend tuli Taani sama «looduslikku kiirteed» mööda nagu hiljuti end taas asustanud hundid.
Saksamaal tehtud vaatluste põhjal usuvad Taani looduskaitsjad, et põhja poole on end asustamas veelgi rohkem šaakaleid.
Vikipeedia andmeil ulatub šaakalite levila Kesk-Aafrikast Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaudu Hindustani poolsaareni. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova ning Ungari ja Austria. Harilik šaakal on ainus šaakal, kes elab väljaspool Aafrikat, seda koguni 13 alamliigina.
2013. aastal avastati, et Eesti looduses elavad šaakalid. Aasta jooksul kütiti Eestis eri maakondades kolm šaakalit.
The Local teatel söövad šaakalid keskmise suurusega loomi, sealhulgas jäneseid, närilisi ja veelinde ning vahel ka putukaid, sisalikke ja puuvilju. Inimeste jaoks ei ole šaakalid ohtlikud.