/nginx/o/2015/09/12/4480897t1ha743.jpg)
Filmitegija Max Molleril kulus seitse aastat, et saada Tasmaania kõnnumaal filmile maailma ühte tabamatumat ja veidrama väljanägemisega, mürki eritavat ning munevat imetajat – nokklooma.
Filmitegijatel kulus seitse aastat, et jäädvustada maismaal kõndivat nokklooma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui see eriskummaline imetaja, keda võiks pidada kopra, saarma, pardi ja mõne roomaja ristandiks, lõpuks välja ilmus, ei suutnud filmitegijad seda ka ise uskuda.
Moller rääkis, et võttegrupi liikmed olid filmimas nokklooma elupaika, kui nägid, et midagi liigub läbi rohu. Nad arvasid, et see on mõni suur sisalik ega suutnud uskuda, kui nägid oja ääres nokklooma kõndimas, kirjutab The Dodo.
Filmijad nautisid mõne minuti jooksul oma tipphetke, mil neil õnnestus filmida pikas rohus kõndivat ja jooksvat nokklooma, kuni ta kadus tagasi vette, mis on tema loomulik elukeskkond.
Molleri sõnul on nokklooma filmimine olnud tema elus üks raskemaid ülesandeid ja lisas, et «mõnikord on õnn sinu poolt». Ta kavatseb kasutada äärmiselt haruldasi kaadreid valmivas dokumentaalfilmis.
Nokkloomad on ohustatud liik ning nad elavad vaid Ida-Austraalias ja Tasmaanias.
Erinevalt oma kurikuulsatest äärmiselt harva nähtavatest liigikaaslastest ei tundunud filmistaarist nokkloom olevat pelglik.
«Märkasime, et see nokkloom ei kartnud üldse. Ta tuli isegi kaamerale lähemale,» imestas Moller.
Vikipeedia andmeil on nokkloom poolveelise eluviisiga ning üks kummalisemaid imetajaid seetõttu, et ta muneb. Kuna nokkloom on öise ja üksildase eluviisiga, on teda raskem uurida kui sipelgasiile.
Looma nokal on elektroretseptorid, mille abil ta leiab veest toitu – krabisid, putukate vastseid ja usse.
Isasel nokkloomal on kummalgi tagajalal pahkluu kõrgusel umbes 15 millimeetri pikkune liikuv kandluu-mürgikannus. Selle kaudu ta eritab mürki, mida toodavad tagakehas asuvad näärmed. Mürk ei ole inimesele surmav, kuid põhjustab väga valulikku paistetust, mis võib kesta kuid. Ajast, mil nokkloomale veel karusnaha pärast jahti peeti, on teateid, et koerad, kes pidid pihta saanud loomad ära tooma, surid mürgi kätte.
Nokklooma kehapikkus on 30 kuni 60 sentimeetrit ning sellest 10 kuni 15 sentimeetrit moodustab labidakujuline saba. Sinna kogub nokkloom tagavararasva, mida ta kasutab haudumise ajal ja näiteks põua ajal või muul puhul.