Itaalia väikehurt

FCI rühm X, alarühm 3

Tõu ajalugu
Arvatakse, et itaalia väikehurda ajalugu ulatub enam kui 2 aastatuhande taha, praegustele Egiptuse, Türgi ja Kreeka aladele. Arheoloogilistel väljakaevamistel nendes piirkondades on leitud miniatuursete hurtade skelette ja samuti on tolleaegsed kunstiteosed olnud kaunistatud väikeste hurtade kujutistega.
Ei ole päris kindel, kas neid koeri aretati algselt väikeulukite ja kahjurite (nt rottide) jahtimseks või lihtsalt seltsikoerteks. Tõenäoliselt on tõesed mõlemas teooriad. Keskajal levis tõug Lõuna-Euroopasse ja saavutas 16. sajandil suure populaarsuse Itaalia kõrgklassi hulgas. Itaallased armastasid nende koerte võrratut ilu ja graatsiat ning see tõug on jäädvustatud paljudele itaalia renessanssiajastu silmapaistvatele kunstiteostele. Just sellest ajast pärineb ka tõu nimetus – itaalia väikehurt.
Itaalia väikehurtade populaarsus aristokraatide lemmikutena ei piirdunud mitte ainult Itaaliaga. Omades lemmikutena itaalia väikehurtasid, on erinevad euroopa prominentsed ja priviligeeritud isikud üles näidanud suurt imetlust selle tõu vastu, nende hulgas on nt kuninganna Victoria, kuningas Charles VIII, Katariina Suur jpt.
Nii I kui II maailmasõda tekitasid suurt kahju selle tõu populatsioonile, viies ta peaaegu hävimiseni. Enim säilis neid koeri Ameerikas, kust neid hiljem Suur-Britanniasse ja teistesse Euroopa riikidesse eksporditi.

Tõu iseloomustus
Itaalia väikehurt ehk italiaano – hurdaliste väikseim esindaja, sarnaneb väliselt oma suuremate sugulaste whippeti ja inglise hurda ehk greyhoundiga. Kuigi neid ühendavad mõningad füüsilised sarnasused, on itaalia väikehurt kasvult palju väiksem ja proportsioonidelt sihvakam. Itaalia väikehurt on suurepärane seltsikoer, ta on väga intelligentne, emotsionaalne ja oma omanikule väga lojaalne. Ta on väga elav: talle meeldib mängida teiste koertega, eriti teiste italiaanodega, joosta võidu, ajada taga linde, väikseid närilisi ja ka jäneseid, kui selleks peaks võimalust olema. Vaatamata italiaanode väiksele kasvule, suudavad nad arendada suurt kiirust (kuni 60 km/h) ja nende jahioskusi ei tohiks alahinnata.
Itaalia väikehurdal on loomupärane vajadus helluse ja kiindumuse järele, ta vajab oma pererahva tähelepanu ja armastust ning on ülimalt õnnelik kui saab neile samaga vastata. Meeleldi võtab ta koha sisse oma permehe süles ja oma pesa asemel ronib magama hoopis teki alla voodisse.
Hoolimata väiksest kasvust on italiaano tugev koer ja õige hooldamise puhul esineb tervisehädasid harva. Siiski on vaja teda hoida tuuletõmbuse eest ja talvel külmade ilmadega tuleb õue minnes koerale riided selga panna.
Italiaano sobib ideaalselt korteris pidamiseks, ta on puhas, ajab vähe karva ja tal puudub iseloomulik koeralõhn, samuti pole ta lärmakas.
Italiaanode keskmine eluiga on 14-16 aastat, pesakonnas on tavaliselt 3-5 kutsikat.

Tõu standardid
Itaalia väikehurt on väga elegantne ja graatsiline, pika ja kitsa pea ning väikeste, õhukeste, tahapoole asetsevate kõrvadega (nn rooskõrvad). Silmad on keskmise suurusega, tumedad ja elavad. Kael on pikk, kuiv ja elegantne. Keha on peaaegu ruutjas. Rinnakorv on sügav ja kitsas. Esijalad on pikad ja asetsevad sirgelt, tagajalad lihaselised ja põlve- ning kannaliigesed on järskude nurkadega. Saba on pikk ja peenike, kergelt kaardunud. Karvkate on lühike ja siidjas. Lubatud värvide osas esineb erinevusi ameerika ja euroopa standardites, Ameerikas on lubatud nii ühevärvilised kui laigulised v.a.brindle (s.o. põhivärvi peal muud värvi triibud) ja must piirdega, Euroopas vaid ühevärvilised, valged laigud ainult käppadel ja rinnal.
Liikumine on vaba ja harmooniline, samm hüplev.
Turjakõrgus 32-38 cm, maksimaalne kaal 5 kg.

Kristel Tilk