Šveitsi valge lambakoer

FCI standard nr 347, rühm 1

Tõu ajalugu
Valge Lambakoer tunnustati FCI poolt 2002 aastal kui Valge ŠSveitsi Lambakoer. Varasematel aegadel tunti seda tõugu kui Valge Saksa Lambakoer, Ameerika-Kanada Valge Lambakoer või lihtsalt Valge Lambakoer.  Valge Lambakoera ajalugu on tihedalt seotud Saksa Lambakoera ajalooga. Kapten Max E. Von Stephanitz (1864-1936), kes soovis korrata Colliede edulugu ja luua uus superkoer, mis tal ka õnnestus ja on täna tuntud Saksa Lambakoera nime all, leidis sobiva Saksa Lambakoera prototüübi 1899 aasta aprillikuu näitusel Karlsruhes. Koer oli Hektor Linksrheim, kes hiljem nimetati ümber „Horan Von Grafrath-iks“, sündinud 1 jaanuaril 1895 ja kasvatatud Friedrich Sparwasseri poolt.  1899 aasta 22 aprillil asutas Max E. Von Stephanitz Saksa Lambakoerte Ühingu (SV) ja Horan Von Grafrath’ile kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1. Horan Von Grafrath’ist sai Verein für Deutsche Schäferhundes registreeritud esimene Saksa Lambakoer. Tol ajajärgul ei olnud Saksa Lambakoer selline nagu teda täna tuntakse. Koerte välimus erines nii kasvu, iseloomu kui ka karvastiku poolest. Karvastik varieerus pikast lühikeseni ja värvused olid valge, valge laikudega, pruun, must, sinine, sonaarne, must, punane jne. Hektori vanaisa oli valge koer Greif sündinud 1878 aastal, kelle omanikuks oli Baron Von Knigge.

Greif oli esimene näitustel välja toodud valge lambakoer 1882 ja 1887 aastal Hannoveris. Greifi ja kasvataja Friedrich Sparwasserile kuulunud hundivärvusega emase koera Lotte ühendusest sündis Horani ema Lene. Lene värvuse kohta ei ole kahjuks andmed säilinud kuid teada on, et Lene ja Kastori järeltulijaks sai eelpool mainitud kõikide Saksa Lambakoerte esi-isa Horan Von Grafrath, kes kandis edasi Greifilt päritud valge värvuse geeni. Horani vend, kuulus tsempion von Schwaben jätkas valge geeni edasikandmist ja üks tema järeltulijatest, Berno v.d. Seewiese, sündinud 1913 aastal oli esimene Saksamaa Saksa Lambakoerte Ühingus registreeritud valge Saksalambakoer.

Ann Tracy, kes importis Saksamaalt parimaid näitusekoeri USA-sse, kennelis hakkasid koheselt ilmuma ka valged kutsikad. Nii sattus Valge Lambakoer Ameerika Ühendriikidesse. 1917 aastal registreeriti USA-s esimene Valge Saksalambakoer. 1920 aastal importis H.N.Hancett Saksamaal kasvatatud Valge Saksalambakoera Minnesotasse. Mõningates varasemate aegade parimate Saksamaa liinide nagu näiteks Oeringen, The Strong Heart, Rin-Tin-Tin ja Long Worth pesakondades sündis tihtipeale valgeid kutsikaid.
1930 aastatel pärast Max E. Von Stephanitz-i surma hakati Saksamaal valget värvust pidama negatiivseks ilminguks, mis tugevnes veelgi Hitleri võimuletulekuga kuni 1933 aastal valge värvus lõplikult Saksa Lambakoera tõustandardis dikvalifitseerivaks tunnistati. 60-ndate aastate lõpuks olid Valged Lambakoerad Euroopast peaaegu kadunud. Valge karvastikuga sündinud kutsikad ja nende ilmaletulekuga seotud andmed hävitati. Saksa Lambakoera kasvatajate jaoks oli häbiasi kui pesakonnas sündis valge kutsikas. Veel tänapäevalgi juhtub, et Saksamaal vanimate Saksa Lambakoera kasvatajate juures sünnib pesakonda valge kutsikas. Kuid need pannakse kõrvale kohe pärast sündimist ja neist ei räägita.

Tõusiseste geneetiliste probleemide tekkimises nagu näiteks koerte karvastiku värvi tuhmumises ja pigmendi vähenemises süüdistati valge värvusega koeri. Kuid hoolimata valge geeni peaaegu, et elimineerimisest jätkus Saksa Lambakoerte karvastiku helenemine ja tuhmumine. Tänaseks on selgeks tehtud, et mitte valge geen ei olnud süüdi Saksa Lambakoera karvastiku „tuhmumises“ vaid halb aretustegevus. Valge Lambakoer ei ole albiino, neil on väga hea pigment (tumedad silmad, must nina, tume kurgulagi jne). Valge geen on Saksa Lambakoerale samamoodi kaasa antud nagu pikka karva edasi kandev geen.

Ameerika Ühendriikides ja Kanadas aga jätkati Valge Lambakoera kasvatamist. Valge Lambakoera säilimise eest peamegi tänama Ameerika Ühendriike ja Kanadat, kes Valge Lambakoera hävitamisega kaasa ei läinud vaid teda säilitasid.

1970-ndatel aastatel toodi Valged Lambakoerad uuesti Euroopasse – Taani ja ŠSveitsi olid esimesed riigid kes Valget Lambakoera Ameerikast Importima hakkasid. Nüüdseks on Euroopas Valgeid Lambakoeri juba mitmeid tuhandeid ja aastal 2002 tunnustati FCI poolt (number 347) tõug valge Šveitsi lambakoer.

Nende aastate jooksul, mil Saksa Lambakoeri ja Valget Lambakoera eraldi aretati on tõugude välimus muutunud üksteisest erinevaks. Valge Lambakoer meenutab rohkem Saksa Lambakoera mõnikümmend aastat tagasi mitte tänapäevast tüüpi Saksa Lambakoera. Valget Lambakoera on nii pikakarvalist kui lühikarvalist. Oma iseloomult on Valge Lambakoer pehmem ja ei ole nii agressiivne kui tänapäeva näituseliini Saksa Lambakoerad kuid vajaduse korral kaitseb ta oma omanikku. Valge Lambakoer on taibukas ja kiire õppija, võõraste vastu on Valge Lambakoer umbusklik. Valge Sveitsi Lambakoer on töötav seltsikoer, sõbralik laste vastu, valvas ja tähelepanelik valvekoer. Väga palju kasutatakse Valget Lambakoera pimedate juhtkoerana ja teraapiakoerana. Oma iseloomu tõttu sobib ta selleks ideaalselt. Samas on Valget Lambakoera võimalik leida päästeüksustest, politseist, teda on kasutatud sõjas, palju on Valgeid Lambakoeri IPO3 ja SchH3 tiitlitega jms. Valgete Lambakoerte seas on palju filmistaare, agility ja flyballi koeri ja neid on kasutatud isegi kelgukoertena. Kus iganes Valge Lambakoer ka kasutusele ei võeta ta saab igal pool hästi hakkama.

Monika Laneman
Koer pildil on EST & RUS JUN CH Nice Of You To Come Bye Almighty fotol 12 kuune