Siberi husky

FCI rühm 5, alarühm 1

Siberi husky on keskmise suurusega töökoera tõug, kiire, kergejalgne, vaba ja elegantse liikumisega. Tema üsna kompaktne ja tihedakarvaline kere, püstised kõrvad ning kohev saba viitavad põhjamaisele päritolule. Talle iseloomulik liikumisviis on sujuv ja pealtnäha väsimatu.

Tõu ajalugu
Siberi husky on pärit Siberist, kus teda kasutati eelkőige veo- ning valvekoerana. Tänapäeval on ta kasutusel eelkőige seltsikoerana.

Siberi husky pärineb Siberist, kus neid tuhandeid aastaid kasvatasid tšuktšid, kes vajasid koeri kiire ja ökonoomse transpordi jaoks üle tohutute lumeväljade. Olles ebatavaliselt tugev ja atleetlik, suutis see keskmist kasvu koer vedada koormaid kiirelt ning vajas selleks minimaalselt toitu. Huskyd on tuntud oma hea iseloomu poolest ning tšuktšide koerad olid tihtipeale hõimu lastele ka soojadeks karvasteks vooditeks.

Tšuktšid elasid Siberi tundrates muust maailmast äralõigatuna tuhandeid aastaid enne, kui muu maailm sai tuttavaks nende koertega. Kuigi tänapäeva Siberi husky näeb välja pisut erinev sellest, mis ta algupäraselt oli, on tal siiski säilinud mitmeid väärtuslikke omadusi, mis tegid temast nii kõrgelt hinnatud aarde.

Esimene Siberi husky toodi Alaskale 1908. aastal karusnahakauplejate poolt. Kõigest aasta hiljem, 1909. võistles esimene ainult huskydest koosnev rakend  All Alaska Sweepstakes võiduajamisel. Veel samal aastal imporditi suur hulk huskysid Alaskale ning esimest korda ajaloos võideti võistlus ainult Siberi huskydest koosneva rakendiga 1910, võistluse distants oli 408 miili.

Sealt sai alguse Siberi huskyde sihipärane aretustöö ning huskyde ajaloost üks tuntumaid nimesid on Leonhard Seppälä, kes oli kuulus oma aretuse pooelst ja võitis ka enamuse võistlustest. Seda oma aretatud huskydega. Kuulsaim husky sellest perioodist on Togo, kes oli Seppälä juhtkoer 1917-1925 ning kelle arvel on suur hulk võite.

Togo mängis ka võtmerolli paljude inimeste elude päästmisel Nome külas Alaskal. 1925. aasta jaanuaris puhkes Nome külas difteeria epideemia ning ähvardas hävitada kogu küla. Seerum, mis võinuks päästa külaelanike elu asus Anchorages, pea tuhande miili kaugusel ning ainsat lennukit ei olnud võimalik kasutada. Kohalikud võimut otsustasid seerumi järgi välja saata koerarakendi.

Seerum saadeti rongiga lähimasse rongimaaja, mis jäi siiski külast 670 miili kaugusele. Seerumi toomisest võttis osa enam kui 20 rakendi võideldes temperatuuriga -60 C ning tuultega, mis aegajalt puhusid ümber koeri ja rakendeid.

Leonhard Seppälä rakend, mille juhtkoeraks oli Togo jooksis kõige ohtlikuma teelõigu – 91 miili, sealhulgas ohtlik ja ettearvamatu külmunud Norton Sound laht. Kokku jooksi Seppälä rakend 260 miili. Seerum jõudis Nome külla kuus opäeva hiljem ning palju haigeid suudeti päästa. Vapratele rakendijuhtidele ja koertele, kes kõik seerumi toomisel osalesid, püstitati ausammas. Togo topis on siiani rahvusmuuseumis.

Paljudel tänapäeva huskydel, nii näituse kui ka töökoertel,  ulatub sugupuu tagasi kuulsate Seppälä huskyde juurde.

Tõu iseloomustus
Husky on äärmiselt sobiv täitmaks oma põlist tööülesannet kelgukoerana ja kergete koormate mõõdukas tempos suurte vahemaade taha toimetamiseks.

Iseloomult on siberi husky väga sõbralik, energiline ja ka üksjagu isepäine. Ta seisab hea selle eest, et tema omanik olenemata ilmast ja välistemperatuurist saaks vähemalt paar tundi värskes õhus veeta, nad naudivad liikumist ja loodust.

Siberi husky peab saama palju liikuda, vastasel juhul suunab ta oma ülejääva energia ning igavuse sisekujudusse. Loomulikult kujundavad nad tapeeri, diivaneid, voodeid, vaipu ja kõike muud, mis hamba alla satub oma äranägemise jägi, nende fantaasia on piiritu. Nad on ka väga nutikad koerad, kes avavad uksi, kaevavad auke ja ronivad üle aia.

See tõug ei sobi inimesele, kes nõuab kohest ja absoluutset kuuletumist, on uhke oma iluaia üle või kes soovib diivanikoera. Kaevamine on husky loomuses, seda on võimalik ohjata, kuid seda ei tohi talle lõplikult keelata. Ning ta pole meister mitte ainult kaevamises vaid ka suur meister põgenemises. Kogenud kasvatajad ja händlerid ei soovita huskyt rihmast lahti jalutada, sest kui ta mõne huvitava lõhna üles võtab, ei pruugi ta enam tagasi tulla.

Husky on äärmiselt intelligentne koer, kes enamjaolt mõtleb oma peaga, talle ei sobi karm kamandamine. Siberi huskyt on lihtne koolitada läbi premeerimise ja motiveerimise, kuid selleks, et teda koostööle saada, peab peremees talle ennast enne tõestama kui pädevat juhti. Kui alluvussuhted paigas, on lihtne edasi minna, kuid ka siis kompab husky aegajalt oma peremehe piire. Selle koeraga ei tohi inimene ennast lõdvaks lasta. Koolitamisega tuleb alustada maast-madalast ning pidev järjekindlus on hädavajalik, husky mäletab liiga hästi kus ja millal peremees talle järele andis.

Lisaks intelligentsusele ja energilisusele võib huskyt iseloomustada kui väga sõbralikku koera. Kuna ta on loodud töötama rakendis koos teiste koertega, on see iseloomujoon hädavajalik, ta on inimesele ja suhtlemisele orienteeritud. Ta on sõbralik absoluutselt kõigiga, nii kutsutud kui ka kutsumata külalistega, seega ei ole ta valvekoeraks sobilik. Ainus, millega ta võib pisut ehmatada, on hundilik välimus.

Hundilik on ka huskyde ulg. Nad on üsnagi vokaalsed koerad - hauguvad haruharva, kuid see-eest nad uluvad, joodeldavad ja vinguvad. Omanikule võib husky ulg tunduda kõige kaunima helina, kuid naabrid tihti seda arvamust nii entusiastlikult ei jaga.

Tõu standardid
Siberi huskyd on keskmist kasvu, turjakőrgus 50,5-60 cm, kaal 15,5-28 kg.  

Huskyl on väga tihe kahekordne karv. Pehme aluskarv võib olla kas valge, kreemjas või värviline; tihe ja tugev pealiskarv samuti valge või värviline. Karvahooldus on huskydel suhteliselt lihtne, piisab regulaarsest kammimisest, näiteks kord nädala-pooleteise jooksul, et eemaldada surnud karvad ning stimuleerida vereringet. Kui koer elab toas, läheb lisaks heale kammile tarvis väga head tolmuimejat, sest toahusky ajab karvu kogu aeg. Õues elades teeb ta seda korra-kaks aastas ning siis viskab ta kogu aluskarva maha. Normaalne husky karv on suhteliselt lühike ja liibuv, pikk ja kohev "fluffy" ei ole õige ning selliste koerte aretuses kasutamine on keelatud.

Lubatud värvused on üleni mustast üleni valgeni ning kõik, mis sinna vahele jääb - hall, hundihall, agouti ("metsik" värv), hõbehall, hülgehall, pruun, helepunane, vask, šokolaadvask, punane vask, oranž vask, soobel, isabella valge ja piebalt (valge koer mistahes värvi laikudega). Enamasti esinevad nimetatud värvid kombinatsioonis valge või kreemja värvigaga, kuid on ka üleni värvilisi isendeid, näiteks must või agouti.

Husky silmad võivad olla tumepruunid, kollased, sinised, üks ühest ja teine teisest värvist (bi-color) või osa silmast on teist värvi (parti-color). Kõik värvid on lubatud, ükski ei ole teisest parem või halvem. Samuti on huskydel lubatud "lumenina" - roosa värvus ninapeeglil.

Siberi huskude omanikke ja kasvatajaid ühendab Eesti Siberi Husky Ühing.

Kadi-Liis Säre 

Fotol: Kristari's Jokers Wild, kennel Ciucki