Samojeedi koer

Tõu ajalugu
Samojeedi koerad, kelle nimetus on tulnud Venemaa põhjaosas asuva samojeedi (praegu neenetsid) suguharu nimest, on pärit Jäämere rannikualadelt Põhja-Venemaalt, kus esialgselt kasutati neid seltsi-, karja-, jahi- ning veokoertena. Samojeedi koerad elasid koos oma peremeestega ja isegi magasid elamus ja olid “soojenduskotid”.

Inglise zooloog Ernst Kilburn Scott veetis 1889.a. kolm kuud samojeedi suguharus. Ta tõi Inglismaale kaasa pruuni isase koerakutsika nimega "Sobaka". Hiljem tõi emase beeži koera “Yatli Petsora” ja lumivalge isase nimega “Masti iz Sibiri”. Kõik need koerad olid toodud teaduslikeks töödeks ja on kaasaegse samojeedi tõu rajajateks. Esimene tõu standart oli kirjutatud Inglismaal 1909.a.

Tõu iseloomustus
Samojeedi koerad on võitnud maailmas suure populaarsuse oma erakordselt efektse välimuse ning meeldiva iseloomu tõttu. Nad on keskmise suurusega koerad, välimuselt elegantsed ning omapärase ilme tõttu tuntakse seda koera “naeratava koerana”, kuna tema ülespoole kaardunud suunurgad ja silmade kuju jätab mulje, nagu koer naeraks.

Samojeedi koer on sõbralik, kuid konservatiivne, rahulik, uudishimulik, tark, samas põikpäine koer, oma loomult väga seltskondlik, mistõttu talle on  tähtis perekonda (karja) kuulumine ning temaga tegelemine. Nimetatud vajaduste rahuldamata jätmisel muutub koer kurvaks ning rahutuks.

Samojeedi koerad ei ole kunagi arad ega agressiivsed. Oma seltskondlikkuse ja hea iseloomu tõttu ei ole nad sobivad valvekoerana kasutamiseks. Ka jahiinstinkt on neil reeglina nõrk.

Kuigi oma hea seltsivuse tõttu on samojeedi koer lastele hea mängukaaslane, on soovitav, et koera tegelik peremees oleks siiski täiskasvanu, sest koer vajab distsipliini. Kuna samojeedi koer oma loomult karjakoer, siis mõnikord üritab ta välja selgitada oma kohta “karjas” ning on tähtis, et koer ei jää domineerivaks pooleks.
Vaatamata põhjamaisele päritolule on samojeedi koerad hästi kohanenud eluks ka soojemas kliimas, aga teda ei sobi pidada korterikoerana.

Tõu standard
Samojeedi koer kuulub FCI klassifikatsioonis 5. gruppi, kus on spitsid ja primitiivsed koeratüübid.
Samojeedi koera turjakõrgus isastel on 54-60 cm ja emastel 50-56 cm.

Samojeedi koeral on tihe karvkate, mis moodustub lühikesest, tihedast ja pehmest aluskarvast  ja harjaselisest pealiskarvast. Emaste koerte karvkate on tihti lühem ja pehmem kui isastel. Õige struktuuriga karvkattel on eriline helkiv läige. Värvus on kas valge või kreemjas valge või valget ja biskviidi värvi. Karva värvusel ei tohi olla kahvatut pruuni ja karv ei tohi olla lokkis. Karvkate peab olema ilmastikule vastupidav, kusjuures oluline ei ole karvkatte kogus, vaid kvaliteet. Kui samojeedi iga päev kergemalt ning kord nädalas põhjalikult harjata, püsib tema kaunis kasukas heas korras ning ei ning ei kaota oma ilu isegi pärast jalutuskäiku, olgu siis ilm milline tahes.

Kere on veidi pikem kui kõrgus turjani, tugev, kompaktne, kuid painduv. Kõrvad on kikkis, küllaltki väikesed, paksud, kolmnurksed ja tipust veidi ümardatud. Nad peavad olema liikuvad, kõrgel ja tänu oma laiale koljule laialiasetsevad. Rinnakorv on piklik, lai ja sügav, ulatub kuni küünarnukkideni. Saba asetseb kõrgel. Kui koer on erutatud, samuti liikumisel, on ta saba seljal või viltu küljel. Rahulikus seisundis võib saba rippuda alla kuni hüppeliigesteni.

Seltsi- ja harrastuskoerana on samojeedi koer kogu maailmas väga hinnatud ja väärib seda, et teiste Eestis populaarsete koeratõugude kõrval hakkaksime järjest tihedamini nägema ka neid valge kasukaga kauneid ja sõbralikke koeri.

Ello Pulk, Reet Soekõrv