Saksa dogi (Deutsche Dogge)

lemmik.postimees.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

FCI rühm 2, alarühm 2; KC Working Group

Tõu ajalugu
Ühel tõul on nagu heal lapsel kolm nime. Eestis on kasutusel nimi Saksa dogi, mis tuleneb tõu esimesest Euroopa kodumaast.

Tõu esivanemad ulatuvad aga väga kaugele ajalukku. Juba kreeklased ja roomlased tundsid olemasolevatele jahikoertele lisaks suurt kasvu ja tugevat tüüpi koeratõugu – molossi tüüpi koera. Neile olid seda tüüpi koerad peamiselt võitluskoerad, kuid neid kasutati ka suurulukite jahil. Need koerad olid julged ja vastupidavad. Sellised nägid saksa dogi esivanemad välja juba 600. a. e.m.a. Kirjeldatud koeri peetakse Assüüria mastiffide sugulasteks, keda on palju kujutatud Niniveni lossi seinamaalingutel võitlemas lõvidega või kandmas sõjarelvastust juba 625. a. e.m.a.

Aristotelese ajal kasutati molosse peamiselt karjakoertena ning sellel ajal rändasidki esimesed isendid koos alaanide karjadega Euroopasse. Samuti tõid suuri molosse Inglismaale tinakaupmehed. Neil aegadel aga, kui roomlased vallutasid Brittanniat, oli Briti mastiff võitnud kuulsuse oma tugevuse ja julgusega, ning seda tõugu koeri saadeti Rooma metsloomade võitlusnäitustele. Lisaks kreeklastele ja roomlastele kasutasid kõik, kelledele molossi-mastiffi tüüpi koerad olid kättesaadavad, neid sõjakoertena.

1400-ndatel aastatel hakati Inglismaalt mandrile tooma seal elavaid suuri ja raskeid dogi tüüpi koeri ja kiireid hurtasid. Neid ristati omavahel ja tulemuseks saadi suure kasvuga ning raske luustikuga tugevad ja kiired mastiffid, keda tänapäevalgi tuntakse Inglise mastiffi nime all. Neid koeri kasutati suurte metsloomade (karude) jahil. Sellel ajal moodustasid suurema osa Euroopast erinevad krahvkonnad, kellest igaüks tahtis teisi üle trumbata ning nii saigi alguse omapärane aretustöö. Nimelt iga krahv hakkas aretama omale koeri, kes oleksid suured, tugevad, julged, hirmuäratavad ja kiired. Sellest tulenevalt kasvatati 1500-ndate aastate lõpuks erinevates krahvkondades kohutavalt palju koeri. Kõik aretatud tõud olid natuke erinevad, kuid siiski sarnanesid nad meie tänapäeva dogidele. Näiteks 1592.a. osales Braunschweigi hertsog jahil 600 koeraga. Suuremaid ja parimaid koeri tunti õukonnas “kammraadkoertena” ehk seltsilistena. Nad võisid vabalt liikuda lossis ja kogu territooriumil. Nad viibisid alati peremehe – krahvi või hertsogi – vahetus läheduses ja kaitsesid neid.

Iseenesestmõistetavalt osalesid koerad kõikidel üritustel ja magasid peremehega samas ruumis. Neil olid kupeerimata (lõikamata) kõrvad ja kaelas kalliskividega kaunistatud kuldketid. Neile järgnesid õukonda kuuluvad ja hõbeketti kandvad dogid ning kolmandasse kihti kuulusid kupeeritud (lõigatud) kõrvadega koerad, kes valvasid territooriumi ja varandust. Kolmandasse kihti kuuluvad koerad olid ka jahikoerad, kes elasid omaette majades – kennelites – ja neil olid erialase väljaõppe saanud hooldajad.

1800-aastateks olid tekkinud igas krahvkonnas oma dogitõug, mida hakati kutsuma vastavalt ulmi dogi (Ulmer Dogge), metsseakoer (Saupacker), jahidogi (Hatzrüde), Tiigerdogi, Saksa mastiff, inglise dogi (Englische Dogge), taani dogi (Dänische Dogge) ja suur dogi (Grosse Dogge). Need nimed pandi vastavalt koerte värvile ja suurusele. Siiski mahtusid need koerad kõik ühtse nimetaja – Grand Danois (Suur Taanlane) alla, mille kinnitas 1700. aastal prantsuse loodusteadlane Buffon.

1878. aastal moodustati Berliinis komitee, mis koosnes tegusatest aretajatest ja kohtunikest. Sakslastest koosnev komiteed pani imestama, miks pani prantsuse teadlane Inglismaal ja Saksamaal aretatud koeratõule nimeks “suur taanlane”. Suures omamishimus nimetasidki sakslased 1880. aastal dogi saksa rahvuskoeraks ja tõu ümber Deutsche Dogge (Saksa dogiks).

1937. aastal hakkas tõugu tunnustama Rahvusvaheline Künoloogide Keskorganisatsioon ja otsustas, et kasutusele jäävad mõlemad nimed. Niimoodi saidki ühte ja samasse tõugu kuuluvad koerad kaks täiesti erinevat nime. Maailmas on kasutusel veel ka kolmas nimi – Alano, mida kasutavad tänapäeval itaallased.

1880-1890 aastatel tegelesid sakslased tõsise aretustööga, mis kindlustas saksa dogide leviku maailmas. Tõug pälvis suurt imetlust ja heakskiitu.

1900-aastad olid tõu arengus “kuldsed aastad”. Saksamaalt viidi ülihäid koeri Inglismaale ja USA-sse. Kahjuks need lõpetas II Maailmasõda, mille käigus suurem osa koertest hävis või kadus. Pärast sõda tõid sakslastest dogiaretajad Inglismaalt ja USA-st sinna viidud koerte järglased tagasi ja paaritasid neid kodumaale alles jäänud koertega. Tänapäevaks on nad taastanud juhtpositsiooni Saksa dogi tõu aretuses ja kasvatuses.

Ajaloo jooksul on tõug kogunud endale palju kuulsaid ja mõjuvõimsaid “sõpru”. Üks kuulsamatest dogiomanikest oli Paavst Aleksander (1668-1744). Dogi nimega Bounce käis paavstiga kõikjal ja päästis paavsti palgamõrtsuka käest, keda ta vapralt kinni hoidis kuni abi saabumiseni. Paavsti sõber ja Bounce suur austaja Walesi prints Edward (hiljem kuningas Edward VII) sai omale ühe Bounce kutsika. Kuningas jumaldas koera ja kogu dogi tõugu, kuid talle ei meeldinud koerte kõrvade kupeerimine ning sellest ajast alates ongi Inglismaal lontis kõrvadega dogid.

Tõu iseloomustus
Iseloomult on saksa dogid rahulikud ja sõbralikud. Ta ei ründa kunagi võõrast esimesena, kuid ise väärikaks jäädes, piilub ta võõra kavatsusi ning siis reageerib ülikiiresti. Nagu eelpool toodud ajaloost nähtub, muutis Saksamaa rikaste krahvide ja hertsogide kuulsusejanu aretuse suunda - jahi- ja karjakoertest said seltsi- ja perekoerad. Perekond on neile püha ja paremat ning rahulikumat lapsehoidjat on raske leida.

Tõu standardid
Saksa dogisid on viit erinevat värvi: kollane (liivakarva, fawn), tiiger (brindle), must (black), arlekiin (musta valge laiguline) ja sinine (hiire karva hall). Erinevad värvid tekkisid tänu eri värvi koerte ja tõugude paaritamisel.

Turja kõrgus isasel koeral vähemalt 80 cm ning emasel vähemalt 72 cm.

Saksa dogi omanikke ja kasvatajaid ühendab Eesti Dogiühing

Evelyn Joonase
Kennel Unget at Able

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles