Pürenee mäestikukoer

FCI 2, alarühm 2

Tõu ajalugu
Suur valge pürenee mäestikukoer on pärit Prantsusmaalt Püreneede mägialadelt, kus teda kasutati mäestikus karjatamisel karjakaitsekoerana. Kõrgetel mägistel aladel vajati kahte tüüpi karjakoeri - pürenee lambakoeri karja ajamiseks ja pürenee mäestikukoeri karja kaitsemiseks. Võimas ja tugeva luustikuga elegantne pürenee mäestikukoer kaitses kogu hingest lambakarja huntide, karude ja kahejalgsete eest ning oli lossides ja mõisates populaarne valvekoer.

Arvatakse et pürenee mäestikukoerte eellased on pärit Lääne-Aasia  mäestikualadel elanud koertest. Leitud on pürenee tüüpi suurte koerte fossiilseid jäänuseid, mis pärinevad pronksiajast 1800 – 1000 e Kr.  Arvatakse, et suured valged, peamiselt valvekoerad liikusid koos rändureist karjakasvatajate ja foniikia kaupmeestega Lääne-Aasia mäestiku aladelt Euroopasse. Ametlikud teated Prantsusmaalt aastast 1407 räägivad suurtest mägikoerest, kes valvasid Foix’, Orthez’, Carcassonne’i ja Lourdes’i losse. Päikesekuningas Louis XIV veetis 1675. aastal oma puhkuse Barreges’is, kus kohtas oma esimest pürenee mäetikukoera ja oli tõust nii sissevõetud, et võttis ühe koera endaga Louvre’isse. Samal aastal kuulutas ta pürenee mäestikukoera ametlikult õukonnakoeraks ning see tegi tõu prantsuse aadlike seas kõrgelt nõutavaks õukonnakoeraks. 1920-ndatel aastatel tõu populatsioon Prantsusmaal vähenes, aga paljud tõukasvatajad töötasid selle nimel, et päästa pürenee mäestikukoer väljasuremisohust ja moodustasid 1923. aastal tänapäevani eksisteeriva tõuühingu Reunion des Amateurs de Chiens Pyrénées (R.A.C.P.), mille poolt kohendatud tõustandard on siiamaani jõus.

Tõu iseloomustus
Pürenee mäestikukoer suupärase hüüdnimega püreneekas, on tänapäeval eelkõige pere- ja seltsikoer, kes ei ole kaotanud oma valveinstinkti. Pürenee mäestikukoer on alati majesteetlik ja suursugune tõug. Tõug on väga intelligentne, usaldusväärne ja südamlik, aga samas väga isepäine ja kangekaelne. Võõrastesse suhtub umbusklikult ja territooriumile, mida valvab pürenee mäestikukoer, ei ole kerge sisse pääseda.

Hooletusse jäetud pürenee mäestikukoer ei ole õnnelik ja muutub agressiivseks! Iseseisva loomuse tõttu on koerad väga domineerivad, emased on tavaliselt isastest domineerivamad. Sellist nähtust, nagu ilma rihmata vabalt omaniku kõrval jooksev pürenee mäestikukoer, ei ole olemas! Tõu omandamisel peab tõsiselt arvestama, et nad hauguvad palju.

Pürenee mäestikukoera sotsialiseerimine loomade ja inimestega on hädavajalik. Isolatsioonis elanud ja kasvatamatu püreneekas on ühiskonnale ohtlik! Argus ja agressiivsus on selle tõu puhul väga suur viga. Pürenee mäestikukoer sobib inimesele, kellel on kutsikaeast alates aega tegeleda koera koolitamise ja sotsialiseerimisega. Tulevasel pürenee mäestikukoera omanikul peaks kindlasti olema varasemaid isiklikke kogemusi koerapidamisest. Ideaalne kodu on pürenee mäestikukoerale maal, kus lähim naaber on paarisaja meetri kaugusel ja territoorium, mida koer omab, on kindla aiaga piiritletud.  Pürenee mäestikukoerale on vaja karjajuhti, kes oleks talle autoriteediks, sest vastasel juhul võtab see tugeva iseloomuga valvekoer ohjad enda kätte. Pürenee mäestikukoer ei ole tõug, kes sobib kõigile, tema pidamiseks on teatud eritingimused ja tema omanik peab olema tugev isiksus!

Tõu standard
Pürenee mäestikukoeral on väga peen ja tihe aluskarv. Pealiskarv on pikem, paksem ja sirge või laineline. Karv on pikem kaela, õlgade ja saba ümber ning kohev. Karvastik on ilmastikukindel ja mustusthülgav. Pürenee mäestikukoer suudab elada ka ekstreemsetes ilmatikutingimustes.

Värvusel on pürenee mäestikukoer kas üleni valge või valge mägra- või hundihallide, helekollaste või oranžitooniliste (roostetooniliste) laikudega peas, kõrvadel, sabatüve piirkonnas ja vahel ka kehal. Mägrahallid laigud on eelistatumad. Need värvitoonid tähistatakse nelja erineva nimetusega: blanc blaireau, blanc, blond orange ja arrouye. Kõige levinum on balireau blanc ja kõige haruldasem arroye.

Pürenee mäestikukoera liikumine on jõuline, vaba ja kiire, kuid mitte raskepärane. Head liigesenurgad võimaldavad pürenee mäestikukoeral liikuda kestvalt ühtlase ja vastupidava tempoga. Liikumise ajal hoiab püreneekas oma pead elegantselt üleval ja saba on kerkinud üle seljajoone, moodustades rõnga, mida nimetatakse arrounderaks. Koera seisma jäädes peab koera saba langema tagasi alla nö “karjusekonksu”.

Topelt  kannused ehk lisavarbad, mida nimetatakse ka lumevarvasteks, on selle tõu juures üks olulisemaid tõutunnuseid. Topelt lisavarbad on tagajalgadel kohustuslikud ja nende puudumine on suur viga ning selline koer diskvalifitseeritakse. Esijalgadel on lubatud nii soolo- kui topeltvarbad (ühe- või kahekordsed), viimased on siiski haruldased. Diskvalifitseerivad vead on kannuste puudumine, tagajalgadel ühekordsed või arenemata (atrofeerunud) topeltkannused. 

Pürenee mäestikukoer on suur, jõuline ja elegantne koer, kelle turjakõrgus on 65-80 cm. Väga head tüüpi isenditel on lubatud kõrvalkalle 2 cm võrra rohkem.

Marion-Silvia Diener
Kennel Echo de’Chien