12. jaanuar 2006, 22:30
Kääbuspinšer (Miniature Pinscher)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotol: Nasha Marka Gertsegovina Flor
FCI rühm 2, alarühm 1
Tõu ajalugu
Kääbuspinšer ehk Miniature Pinscher (tuntud ka Zwergpinscher) aretati Saksamaal väiksematest lühikarvalistest (standard) pinšeritest, keda kasutati rottide vastu võitlemiseks. Siis oli see tõug tuntud kui reh-pinscher (saksa keeles ''hirveke'') või rou-pinscher.
Saksamaal aretatakse puhtaverelisi kääbuspinšereid juba 19. sajandi keskpaigast, kuid tõug tunnustati alles 1880. aastal. 1902. aastal asutati Berliinis ''Väikeste Koeratõugude Klubi'', teistesse riikidesse jõudis see tõug hiljem. 1920. aastal said kääbuspinšerid populaarseks USA-s, seevastu Inglismaal said nad tuntuks alles 1938. aastal.
Enne sõda aretati kääbuspinšereid ka mujal (sh Venemaal), kuid pärast 1917. aasta sündmusi muutus kääbuspinšerite arv minimaalseks – alles jäid vaid üksikud isendid tõuarmastajatele (neid leidus ka Eestis). Algas töökoerte ''buum'' ning väiksed koerad jäid tagaplaanile.
Kääbuspinšeri algupärane värv, kui nad ei kandnud endas veel inglise terjeri verd, oli kollakas-oranž või hallikas-kollane. Must-pruuni piirdega värvus tuli arvatavasti just pärast terjerite vere lisamist. Prantsusmaa kennelraamatus registreeriti esimene kääbuspinšer 1885. aastal ''lühikarvalise talliterjeri'' nime all.
Pärast Teist Maailmasõda hakati kääbuspinšeri aretusega taas tegelema Prantsusmaal. Tähtsa ülesande võttis üle Prantsuse kääbuspinšeri kennel de Reinvall, kes pani aluse kaasaegsele aretusele. Kääbuspinšerid hakkasid taas levima mööda maailma, kutsikad oli hinnas.
Tõu iseloomustus
Pinšerid on äärmiselt energilised, elavad, peremehele truud, valvsad valvurid ja kavalad hiirepüüdjad. Pinšerid ei kannata familiaarsust võõrastelt - peetakse suureks auks võita pinšeri usaldust. See tõug ei sobi inimesele, kes kavatseb koera terveks päevaks koju jätta, küll aga meeldib kõikidele pinšeritele koos oma peremehega autoroolis reisida! Oma suurest armastusest peremehe vastu ei kannata pinšer peremehe vahetust. Tema jaoks on pere püha ja miski ei tohi teda sellest lahutada. See ei ole tõug, kes jookseb pargis jalutades minema millegi huvitava suunas - pinšer jookseb alati oma peremehe ümber.
Oma suurepärase iseloomu tõttu on ta ideaalne koer kuulekuskoolituseks, ta on äärmiselt vastupidav. Veel enam meeldib neile agility - neil on suurepärane hüppevõime. Pinšer kaitseb oma peremeest elu hinnaga. Nad harrastavad hobi korras varrukatrenne. Lisaks ajab kääbuspinšer meelsasti ka metskitse ja muid metsloomi, neil on hea haistmine.
Tõu standard
Pinšerid erinevad proportsioonilise kehaehituse, kuiva konstitutsiooni, kandilise või rohkem selle moodi oleva formaadi poolest. Kääbuspinšer on standard-pinšeri täpne koopia, ilma viiteta kääbuslikkusele. Tihedamini esineb domineeriv must-pruuni piirdega värvus, kuid esineb ka hirvekarva kollaka, oranži, kuldse või punaka tooniga pinšereid.
Turjakõrgus on 27 kuni 32 cm. Kehakaal varieerub 4 kuni 6 kg. Kõrvad on kõrgel asetsevad, püstised või rippuvad (kõhrel), kolmnurksed.
Kääbuspinšeril on tugev alumine ja ülemine lõug, neil on täielik käärhambumus.
Silmad on ovaalsed, tumedad. Saba asetseb loomulikult.
Kääbuspinšeri üks ilusamaid kehaosi on pea. Kolju on tugev, piklik, ilma esiletuleva kuklakühmuta. Lame otsmik kulgeb voltideta paralleelselt ninaseljaga.
Mitte liiga lühike kael kaardub kuninglikult.
Liikumise poolest on kääbuspinšer traavija. Tihti võib näha ''traavivatel'' pinšeritel tuvirinda, mis sarnaneb traavlitega. Liikudes harmooniliselt, püsib selg kindla ja tasasena.
Alissia Samarina, kennel Frosandzi
Fotol: Nasha Marka Gertsegovina Flor