Lõuna-vene lambakoer (Ioujnorousskaia ovtcharka)
/nginx/o/2022/05/31/14590398t1had71.png)
6. jaanuar 2005, 00:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
FCI rühm 1, alarühm 1
Tõu ajalugu
Lõuna-vene lambakoer on vana karjakoera tõug, kelle aretus sai alguse 18.saj. lõpuaastatel. Hispaaniast toodi Tauria steppidesse meriino lambaid ja nendega kaasas olnud väikesekasvulised väledad karvased koerad ristati kohalike krimmi hurtadega. Heade kaitse- ja valveomadustega karjakoerad levisid kiiresti üle Ukraina ja Kesk-Venemaa stepirajoonide. Tõule oli traagiliseks löögiks Suur Oktoobrirevolutsioon, mil Vene sõjaväelaste kasukate tarvis tapeti üksnes Ukraina Hersoni maakonnas 1600 koera. 1930 aastal jätkati Askania Novas tõu aretamist ja juba samal aastal osalesid 2 oma tõu kaunimat esindajat Ülemaailmsel koertenäitusel Nürnbergis.
Tõu iseloomustus
Koerad on iseloomult umbusklikud võõraste suhtes, tugeva valveinstinktiga. Rikkalik karvkate on ilmastikukindel ja isepuhastuv, kuid vajab siiski pidevat hoolt. Olulisel kohal on koolitus ja soovituslikult juba kutsikaeas - kutsikate suhtluskool. Õige kasvatuse korral leiate lõuna-vene lambakoeras toreda seltsilise ja ustava valvuri.
Tõu standardid
Koerad on värvuselt valged, valged hallide laikudega või suitshallid. Karvkate on pikk - 10-15 cm, karm, kergelt laines ja rohke aluskarvaga. Kõikide värvuste korral on ninapeegel ja laugude ääred mustad ning silmad tumepruunid.
Katrin Auser,
Kennel Inglisilm