Landseer (Landseer)

FCI rühm2, alarühm 2; KC Working Group

Tõu ajalugu
Juba 17. sajandil oli Euroopas must-valgeid ja kõrgejalgseid koeri, keda kutsuti "koer Newfoundlandist". Nendest koertest arenes 18. sajandil välja kaks tüüpi: mustad ja must-valged. Alguses oli tegemist ühe ja sama tõuga, aga hiljem arenesid need kaks tüüpi eri suundadesse – tekkisid newfoundlandi koer ja landseer. Kaks tõugu on omavahel iseloomult üsna sarnased, seega võiks landseerihuvilised lugeda kindlasti ka njuufade tõututvustust.

Vähehaaval said need must-valged koerad populaarseks kogu Euroopas. Kuna inglise kalurid käisid tihti Euroopa rannikul kalastusreisidel, tõid nad endaga neid koeri kaasa ja 18. sajandi alguses leidus neid juba kogu Inglismaal. Koeri imetleti isegi kuningakojas ja maalikunstnik Sir Edwin Landseer maalis neist mitmeid maale. Tõug saigi nime Sir Edwin Landseeri järgi. Kõige vanem teadaolev pilt landseerist on aastast 1779. Sellel on kujutatud mägimaastiku taustal seisvat uljast suurt kasvu koera, kellel on valge keha, must pea ja suured mustad laigud kehal. Kõige vanem inglisekeelne landseeri tõuraamat pärineb juba aastast 1840, kuid puhtatõulised landseeri pesakonnad sündisid Inglismaal alles 20. sajandi alguses. Tõu säilitajaks võib pidada ka sakslast Otto Walterspieliat, kes Von Schartenbergi kennelis tegi sihiteadlikku aretustööd. 1961. aastal tunnistas FCI vanade piltide põhjal landseeri omaette tõuks, nimetades koeratõu ametlikult Landseer Europeischer Kontinental Type (landseer, mandri-euroopa tüüp).

Tõu iseloomustus
Landseer on üldiselt üsna sarnane newfoundlandi koeraga. Nagu ka njuufad, on ka landserid head perekoerad – nad on kannatlikud ja naudivad, kui nende ümber on lapsi. Lastele andestavad need koerad kõik – ka sabast ja karvadest tirimise ja otsas ronimise. Eriti hoiavad nad muidugi oma peret ja selle nooremaid liikmeid. Paremat mängukaaslast on lastele raske leida.

Samas teevad landseerid ka valvuritööd hoolega, kaitstes kõigepealt pereliikmeid ja kui vaja, ka kodu. Nad peletavad võõraid oma suuruse ja jämeda häälega, eriti tähelepanelikuks muutuvad hämaruse saabudes. Landseerid on head päästekoerad, kelle vetelpääste instinkt on väga tugevalt säilinud. Kuna nad on loomult elavamad kui njuufad, siis peetakse neid vetelpäästes isegi tublimateks päästekoerteks – nad ei kõhkle ka jäätükkide vahel ulpimast kui seda päästmise eesmärgil vaja peaks olema. Loomulikult vajab päästeinstinkti säilitamine ka vetelpääste koolitust. Nagu njuufadelgi, on ka landseeridel varvaste vahel ujulestad.

Iseloomult on landseerid üpris domineerivad. Kui peres on mitu koera, siis on vaid ajaküsimus, millal landseerist saab karjajuht. Aeg-ajalt üritavad nad ka peremeest juhtida, seega vajavad esimesel eluaastal pisut ka karmi kätt. Selle-eest tasub vaev end ära – kui olete kord armunud landseeri, ei kujuta Te ühtegi teist tõugu enda kodus ettegi.

Landseer soovib elada jahedas, seega on ta ideaalne koer õues pidamiseks. Samas vajab ta palju hellust ja soovib olla inimeste läheduses, mida peab talle ka kindlasti võimaldama. Landseer ei taha päevast päeva palju liikuda, loomulikult on teatav füüsiline koormus vajalik, kuid selle rahuldab koer ise aias ringi kõndides. Ei vaja tingimata pidevat tegelemist, on üldiselt rahumeelne kaaslane, kes saab endaga ise hakkama, kuid oskab panna ennast armastama niivõrd, et te lihtsalt tahate temaga tegeleda.

Tõu standardid
Viimati 1997. aastal uuendatud tõustandardi järgi on landseer valve- ja seltsikoer ning teenistuskoer. Välimiku osas peab landseer jätma pika, võimsa, tasakaalustatud mulje. Jalad on kõrged ning kõrgemad kui njuufadel. Pea on kaetud lühemate karvadega, silmad tumepruunid, sõbralik pilk. Saba peab ulatuma kannajoonest veidi allapoole. Saba on tugev ja kohev ning hoidub rippu või veidi ülespoole.

Pikakarvaline, sirge ja pehme karv, paks aluskarv. Pea on must, üle lauba võib olla ka valge triip kuni seljani. Kehal mustad laigud, kuid põhivärv on valge. Valge sees võib esineda musti salke, kuid loetakse paremaks, kui neid ei ole või on vähe. Käpad, saba, rinnaesine ja kõht peavad olema valged. Mustade laikude asetus kehal ei ole standardiseeritud ja maailmas on raske leida kaht ühesugust landseeri, igaüks neist on unikaalne.

Turjakõrgus on isastel 72-80cm ning emastel 67-72cm.

Silvia Purje