Habecollie (Bearded Collie)

Fotol Firstprizebears BlueLagoon, omanik Ethel Sõmer

FCI rühm 1, alarühm 1

Tõu ajalugu
Habecollie on fantastiline koer neile, kes teda armastavad. Kuigi ta pole kõigi jaoks täiuslik, on see tõug ainulaadne oma võimetes ja tõeliselt ilus. Ta on tõeline kingitus minevikust, sest tema ilu ja iseloom pole sajandite jooksul muutunud. 

Habecollie on Šotimaalt pärit väga vana britikarjakoera tõug. Habecolliede täpne ajalugu pole teada, kuna nad kuulusid karjastele, kes elasid mägedes. Habecollied ei kuulunud aadlike lemmikkoerte hulka, keda oleks näitustel näidatud. Sellest hoolimata on nad Suurbritannia üks vanimaid koeratõuge ning esimene är tuntav isend sellest tõust pärineb aastast 1540.

1514. aastal sai Šoti karjamees 3 Poola lauskmaa lambakoera - kaks emast ja isase - kaubavahetuse käigus. Need isendid andsid oma panuse habecolliede väljakujunemisele. Väga vanad ürikud mainivad aga, et habecollie esivanemad toodi Briti saartele juba vanade roomlaste poolt, kuid samatüübilisi karjakoeri kasutati mitmel pool maailmas.

17. sajandil ilmusid habecollied juba regulaarselt inglaste maalidesse ning neid mainiti kirjutites. 1891. aastal ilmunud raamatus “The Dogs of Scotland” nimetab autor D J Thompson Gray esmakordselt seda koera kui bearded collie ja highland collie. Enne 19. sajandit tunti habecolliesid ka mägismaa karjakoerana (Highland Sheepdog) ja mägismaa colliena (Highland Collie). Teda on nimetatud ka mäestiku collieks (mountain collie) ning ka “hairy moued collie’ks”.

18-ndaks sajandiks olid habecollied juba populaarsemad ning mõned isendit aretati näituste jaoks Lõuna-Šotimaal. Borderi või lauskmaa tüüpi oli suurem, halli värvi, pika, karmi ja sirge karvkattega. Pruuni värvi mäestiku tüüp oli aga väiksem ja õrnem, lühema ning lainelisema karvkattega. Mõlema tüübi ristamisel saadigi tänapäeva habecollie.

Esimene teadaolev tõustandard pärineb aastast 1891 Thompson Gray raamatust “The Dogs of Scotland”. Habecolliede tõuühing loodi 1912. aastal Edinburgis, kogu Inglismaad kattev ühing loodi alles 1955. Tänu sellele oli habecollie mõnda aega väljasuremise ohus. Tõug püsis elus aga tänu Šoti karjustele, kes aretasid neid lammaste karjatamiseks. Karjused aga ei pööranud suurt tähelepanu koera välimikule, vaid hoopis tööomadustele ja karvkattele, mis pidi olema Šoti külma ja vihmasele ilmastikule vastupidav. Arvatakse, et habecolliesi kasutati lisaks lammaste karjatamisele ka veisekarja ajamisel.

Habecolliede sihipärasest aretusest võib rääkida aastast 1944, mil proua Gwen Olive Willison sai omale juhuslikult pruuni emase habecollie. See koer ning viis teist habemikku on kõikide tänapäeva habecolliede esivanemateks. Nüüdsest hakkas habecollie kui tõug levima.

Tõu iseloomustus
“Habemed” on tavaliselt õnnelikud. Nad andestavad kergesti ja ei pea iial pikka viha, kuid samas õpivad oma tegudest. Nende entusiasm elu ja kõige suhtes, mis elul pakkuda on, on nakkav, nad on tihti peale koomilised, vahel seda isegi endale teadvustamata. Nad arvavad, et on kõigi poolt teretulnud, mistõttu külalisi ootab tavaliselt suur karukallistus ja musi.

Enamus habemikke on enesekindlad, rõõmsameelsed ja mõistvad. Mõned habemikud on külaliste suhtes tagasihoidlikud ja enamus siiski kõigi suhtes avatud.

Valvekoeraks habecollie aga kohe kindlasti ei sobi. Kui ta oma inimesed ohus ei ole, on agressiivne käitumine talle täielikult loomuvastane.

Habemikel on dominantne instinkt karjatada. See teeb neist väga sobivad perekoerad, kuid samas nõuab ka teatuid tingimusi. Iga potentsiaalne omanik peaks teadma et habemikud on suhteliselt iseseisvad ning omanikud peavad näitama piisavalt dominantsust, et hoida koera kontrolli all.

Karjakoertel on kaasasündinud tahe olla teiste meele järgi, kuid samas on neil ka vastupandamatu tahe töö lõpuni viia. Nad on väga intelligentsed ja õpihimulised.
Kuigi nad on väga energilised koerad, on nad toas rahulikud. Nad sobivad väga hästi ka erinevateks kiirus- ja osavusvőistlusteks, nagu näiteks agility, flyball, doggydance jt. 

Tõu standard
Habecolliede värvus on hall igas toonis (slate), must, punakaspruun, pruun, sinine (blue) ja liivavärvi (fawn) kas valgete märgistega või ilma. Silma ja ninapeegli värvus ühtib karvkatte värvusega. Valge värvus võib esineda ainult koonul, saba otsas, lauguna otsaees, rinnal, kaelal, käppadel ja jalgadel. Valge värvus kaelal ei tohi ulatuda abaluude taha. Valget ei tohi esineda tagajäsemete välisküljel kannast kõrgemal. Tan-märgised võivad esineda ainult kulmudel, kõrvade sisekülgedel, põskedel, sabajuure alaosas ja jalgadel, kus valge ühineb põhivärvusega. 

Habecolliedel on nii alus- kui pealiskarv. Pealiskarv on sirge, langev, karm, tugev ja rikkalik, ei ole villane ega lokkis, kuid veidi lainjas on lubatud. Aluskarv on pehme ja tihe. Habecollied ei vaja igapäevast harjamist ja pesemist. Piisab kui seda teha 2-3 nädala tagant.

Turja kõrgus isastel 53-56 cm ja emastel 51-53 cm.

Habecolliede kasvatajaid Eestis ühendab Briti Karjakoerte Ühing.

Ethel Sõmer  ja Lea Aljas 

Fotol Firstprizebears BlueLagoon, omanik Ethel Sõmer