Foksterjer karmikarvaline

FCI rühm 3 alarühm 1

Tõu ajalugu
Ajalooliselt on esimesi märke urukoerte kasutamisest juba XIII sajandist. Marco Polo kirjutas reisipäevikus, et Hiina imperaator Gran Han pidas lisaks viiele tuhandele hagijale ka mõningaid urukoeri.
Foksterjeri ajalugu algab, samalaadselt kõigile terjeritele, XVI sajandi Inglismaalt. Kuni XIX sajandini kutsuti sõnaga „terrier“ (lad.keelest terrarius – maalähedane) kõiki koeri, kes oma kasvu, jõu ja vapruse poolest võisid ratsajahi käigus võidelda urus ulukitega. Värvus, karvapikkus või jalakõrgus polnud sel ajal olulised.

1862. aastal osalesid foksterjerid esimest korda näitusel iseseisva tõuna, kuigi  karmikarvalised ja lühikarvalised segamini. Tol ajal ka paaritati neid omavahel.
1876. aastal koostati Inglismaal Birminghamis esimene karmikarvaliste foksterjerite tõustandard, milles vaadeldi neid iseseisva tõuna. Kuna standardi koostajateks olid hobusekasvatajad ja –omanikud, kasutati seal põhiliselt hobusekasvatusest pärit termineid. 1894. aastast alustati karmikarvaliste foksterjerite trimmimist.

Tõu iseloomustus
Karmikarvaline foksterjer on tugeva tervisega, vähenõudlik ja vastupidav. Võib elada nii õue- kui toakoerana. Koer on pika elueaga, tavaliselt 13-15 aastat ja  pika aktiivsuseaga, ka 6-7 aastaselt õpib rõõmuga uusi trikke ja mänguhimuline on ta kõrge vanaduseni.

Tänapäeval kasutatakse neid jahikoertena nii uru- kui ka suuremate ulukite jahil. Üks väheseid siiani praktilises töös kasutatavaid ulukitega silm-silma vastu võitlevaid jahikoera tõuge, kes samal ajal on peresõbralikud kodukoerad. Nad ei ole agressiivsed inimese vastu, kuid suhetes võõraste loomadega , eriti suurematega, võib esineda probleeme ,isegi kaklusi. Foksterjeri suur vaprus ei ole tihtipeale proportsioonis tema väikese kasvuga.

Loomult on foksterjer rõõmsameelne ja elavaloomuline .Hea „kambajõmm“ matkal, sportimisel, jahiretkel ning diivanil televiisorit vaadates. Väga kontaktne koer, sobib suurepäraselt tegelemiseks junior händleri võistlustel, agilitis, dressuuris, trikkide õpetamises –  tal on väga hea tasakaalutunnetus. Paraja suurusega,. kaalub umbes 8 kg, vajadusel jaksab vabalt sülle võtta, aga tema hambad on hirmuks igale sissetungijale. Hea kodu kaitsja. Mugav pidada korteris, ei aja karva, puudub nn iseloomulik koeralõhn. Soovitatakse allergikutele.

Väga dekoratiivse välimusega, kolmevärvilised. Kutsikad sünnivad valge-musta kirjutena ja esimese poolaasta jooksul võtavad osad mustad laigud pruuni tooni, valge taust domineerib ja ei muutu. Karv on karm, traatjas, see kaitseb hästi määrdumise ja vettimise eest. Karvahoolduseks on kitkumine-trimming. Soengut modelleeritakse vastavalt tõujoonisele: seljal ja külgedel trimmitakse karv lühikeseks, jäetakse habe ja vuntsid ning pikem karv jalgadele, moodustamaks nn sambaid.

Tõu standard
Karmikarvaline foksterjer on aktiivne ja erk, tugeva luustikuga ja jõuline vaatamata väikestele mõõtmetele, balansseeritud ruudukujuline kehaehitus. Seistes meenutab lühiseljalist jahil kasutatavat ratsahobust. Sõbralik, seltsiv, kartmatu. Pea on lameda ülajoonega, lauba laius kahaneb tasapisi silmade suunas. Ninapeegel must, lõualuu tugev, täieliku käärhambumusega. Silmad tumedad ,täis tuld ja tarkust, mõõdukalt väikesed. Kõrvad väikesed, V-kujulised, murdega ettepoole põsesarna suunas. Selg lühike, tasane, tugev. Saba kõrge asetusega, püstises asendis. Karv tihe, traatjas 2-4cm.Värvustest lubatud domineerival valgel foonil mustad ja punakaspruunid, ainult mustad või ainult punakaspruunid laigud. Turjakõrgus isastel kuni 39cm, emastel vähem. Kaal isastel kuni 8,25 kg, emastel vähem.

Foksterjer sobib optimistlike, aktiivsete ja tegutsemishimuliste inimeste sõbraks.
Tegemist on koeratõuga, kes pigem kaaslane kui mänguasi.

Foksterjerite omanikke ja kasvatajaid ühendab Eesti Foxterrierite Klubi

Tiina Roos,
Kennel Roosifox