Akita

FCI, rühm 5, alarühm 5; KC, Utility Group.

Tõu ajalugu
Algselt olid jaapani koeratõud väikese või keskmise suurusega. 17. sajandi keskel hakati huvituma koerte võitlusest. Sel ajal esines Tohoku piirkonnas üks keskmise suurusega karujahikoer „Akita Matagi“. Seda tõugu ristati muuhulgas ka mastiffiga, bernhardiini ja taani dogiga, et koer oleks suurem ja raskem. Ent seetõttu kadusid muuhulgas kikkis ning ettepoole kalduvad kõrvad, mis olid olnud akitale iseloomulikud. 20. sajandi algul koerte võitlus küll keelati, aga vaatamata sellele taheti see võitluskoeratõug säilitada. Entusjastid hakkasid sellega tegelema ning 1919. aastal nimetati üheksa eriti väljavalitud koera rahvuslikuks väärtuseks ja see tõug muutus seeläbi paljudes piirkondades populaarseks. 1945. aastal, pärast sõja lõppu tehti suuri jõupingutusi, et kõrvaldada tõult mastiffi ja teiste tõugude mõjutusi ning määratleda puhas, suurekasvuline akita.

Tõu iseloom
Väljaõpe koerteplatsil sobib akitale vähem, ja kaitseteeneid pakub see tõug juba iseenesest. Lisaks on ta ka väsimatu matkakaaslane, armastab lund ja vähese harjutamise korral laseb end meeleld lastekelgu ette rakendada.
 Kodus käitb see tõug meeldivalt, rahulikult ega ole pealetükkiv. Koduperenaisele võib koer valmistada meelehärmi. Nagu kõigi Põhjamaa koertel, on ka akital paks aluskarv, karvavahetuse aegadel tuleb toast tõelisi karvamägesid kokku pühkida.
 Akitale sobib kombinatsioon kodusest elust ja vabadusest. Ta peab saama talle sobiva koha ise valida. Tihti läheb ta jahedamatel aastaaegadel meie üleköetud ruumidest välja. Teda ei tohiks aga kunagi hoida isoleerituna aias või ammugi mitte puuris. Just akita peab nooruses olema koos paljude inimestega, laste ja teiste koertega.

Tõu standard
Akita on suurekasvuline, kergelt täisnurkne koer, olemuselt väga stiilne, elegantne ja majesteetlik. Ta on usutav, rahulik ja kergesti õpetatav. Pea on proportsionaalne kehaga, lai laup, rõhutatud üleminek otsmikult koonule ja  esiletõusva laubavaoga, lame ninaselg ja must ninapeegel. Käärhambus. Silmad on üsna väikesed, paksud, kolmnurksed, kergelt ümarate otstega, teineteisest parajal kaugusel asetsevad, kikkis ja ettepoole kaldus. Kael on paks ja lihaseline. Saba on kõrgelasetsev ja paks, hoidub seljale tugevasti rõngasse. Rippuvas olekus ulatub kannaotsteni. Jõulised liigutused. Pealiskarv on karm ja sirge, aluskarv pehme ja tihe. Turi ja tagaosa on kaetud veidi pikemate karvadega. Saba karvastik on pikem kui kehal. Värvused on punane, seesamkollane, brindle ja valge.

Turjakõrgus: isasel koeral 67 cm. Emasel koeral 61 cm.

Eluiga: 10-14 aastat

Katri Kreekman