/nginx/o/2015/08/23/4413887t1hd4ae.jpg)
Kolmapäeva pärastlõunal Lihulast Pärnu poole sõitnud Suure-Jaani kirikuõpetaja Kristi Sääsk märkas metsavahelisel lõigul asfaldil rähni ja sõitis tast üle nii, nagu teel vedelevast kraamist ikka kõige targem üle on sõita – et jääks rataste vahele. Kui Sääsk auto kinni pidas ja kontrollima läks, selgus, et lind on täiesti elus, kuid millegipärast ei põgene.
Esmalt arvas Sääsk, et suur-kirjurähn on viga saanud, ja püüdis teda lihtsalt üles tõsta, ent märkas siis, et suleline on jalgupidi tee küljes kinni. Liimiks polnud siiski sulaasfalt, nagu võiks praeguste ilmadega arvata, vaid mingi poolläbipaistev ollus, mis meenutas veidi üles sulanud lutsukommi.
Sääsk hoidis linnul kätt peal, et too väga rabelda ei saaks, ning asus sõrmega kleepuvat ainest ära nokkima.
«Tema oli väga vait ja koostööaldis,» kirjeldas Sääsk. «Vähemalt selle hetkeni, kui ma ta lahti olin saanud. Siis lendas kohe kisades metsa.»
Miks tiivuline sellisesse olukorda oli sattunud, ei osanud Sääsk isegi oletada. Kahjuks ei olnud tal enne linnu põgenemist aega uurida seda kleepuvat kraami, mis rähni varbaid tee küljes hoidis.
«Igal juhul tasub alati sõita nii, et millestki rattaga üle ei sõida,» oli Kristi Sääsk säästetud elu üle rõõmus.
Selgitust, mis ime läbi jäi suur-kirjurähn tee külge kinni nagu vares tuntud muinasjutus tõrvatud katusele, ei suutnud pakkuda ka pikka aega rähne uurinud ornitoloog Riho Kinks.
«Esiteks on küsimus, miks rähn üldse maanteel oli,» sõnas ta. «Kevadel, kui nad on rändelt tulles just üle mere jõudnud, võivad nad rannikul küll kurnatuna puhkama istuda kuhu tahes, aga praegu pole kevad ja see tee pole ka nii ranna ligidal.»
Seega on Kinksi arvates kõige tõenäolisem, et lind sai vopsu mõnelt autolt või sattus veoki tuulepöörisesse, mis ta vastu teed virutas. Miks ja millega ta aga asfaldi külge kleepus, ei seleta paraku seegi.