Krutskeid täis Disko viskab vimkasid kassile ja perenaisele

Koer Disko Foto: Kersti Karro

Hiljuti oma seitsmendat sünnipäeva tähistanud Disko on krutskeid täis koerapoiss, kellega ei hakka perenaisel Kersti Karrol iial igav.

Disko sündis seitse aastat tagasi Rakveres. Von Krahli teatris töötava Kersti Karro perekonnas oli sel hetkel kaks kassi, kellest üks paraku suri. Teine kass sattus depressiooni, millest välja ei osanud keegi kiisut tuua. Karro leidis, et õige aeg oleks koer võtta.

«Otsisin portaalidest, kõik olid nii nunnud, aga hind nii nunnu polnud.» Karro vaatas kaks kuud koerapilte, enne kui ühes portaalis kuulutust nägi. «Pakkuda oli koerakutsikat. Kuulutuse juures polnud piltigi, aga omanik ütles, et tegemist on väikest kasvu koeraga,» meenutab Karro. Nii läks Kersti tütar Rakverre koera vaatama.

«Kartsin, et esimestel öödel nutab koer oma peret taga, aga tema vaatas uue kodu üle ja siia ta jäigi,» räägib Kersti.

Nimi viib kaheksakümnendatesse

Nimi Disko tuli samuti tütrelt. Tagasiteel uude koju jõuti arusaamale, et koera nimi on Disko.

Omapärane nimi on tekitanud ka mitmeid humoorikaid olukordi. «Inimesed ei saa aru, miks keskealine naine keset tänavat muudkui «Disko! Disko!» hüüab, et kas ta pole kaheksakümnendate nooruspõlvest välja tulnud,» naerab Karro.

Ühel õhtul üritas Karro koera tänaval edasi minema meelitada, ikka «Disko!» hüüdes. ««Mööda kõndisid kaks meest, kes pöörasid selle peale kannapealt ümber ja küsisid: «Soovite tantsida?»»

Karro meenutab, et kord tuldi hilisõhtusel jalutuskäigult. Neljandal korruse koridoris oli vaikne ja perenaine lasi koera lahti, sest Disko liigub kiiremini kui tema. Koduukseni jõudes polnud koera aga kuskil. Hüüda ei saanud, sest naabrid juba magasid. Karro tegi trenni ja jooksis muudkui treppist üles ja alla, aga keda polnud, oli Disko.

Viimaks märkas Karro, et kolmandal korrusel oli üks uks irvakil. Naabrid olid magama läinud ja ukse lahti unustanud. Kersti mõtles, kuidas oma koera pimedast ja pealegi veel võõrast korterist kätte saab. «Kui lasen uksekella ja unine naaber tuleb oma magamistoast välja, siis hüppab Disko teda õnnelikult tervitama. Naaber võib infarkti saada! Kui ma aga vaikselt sisse tungin ja naaber üles ärkab...» arutles Karro.

Välistades teise inimese tervisehäire, hiilis Karro korterisse ja leidis oma õnneliku koera suure toa diivanilt saba liputamas. Nii haaras perenaine Disko sülle ja põgenes oma koju. «Alles oma korteris julgesin pahinal välja hingata. Arutlesin omaette, kuidas üldse võiks inimene reageerida, kui miski imelik tunne äratab ta sügavast unest. Ta teeb silmad lahti ning märkab põrandal roomamas keskealist naist, kes aeg-ajalt poolsosinal ja hädiselt hüüab: «Disko! Disko!»»

Memmekas, samas iseseisev

Disko on üsna memmekas koer, kellele meeldib palju kaisutada ja kes on üsna ära hellitatud. Karro tahtis omasõnul sõpra, mitte olla kellelegi perenaine. «Meil tekib küll vahepeal jalutamas käies sõnavahetusi, peamiselt teemal, kummale poole peaksime minema. Kui vaidlus väga pikalt kestab, siis olen sunnitud kasutama alatuid võtteid ja võtan ta lihtsalt sülle,» kirjeldab ta.

Väike koer on aga siiski iseseisev. Ta ei armasta süles kandmist. Karro meenutab, et eelmine perenaine oli uurinud, kas neljandale korrusele minnes koer ikka sülle võetakse. Karro oli kinnitanud, et muidugi, ent reaalsus oli hoopis midagi muud: «Paarikuune Disko tudises oma jalgadel trepist üles, mina pidin kinni hoidma, et ta alla ei kukuks. Ta pidi ikka ise trepist üles minema,» meenutab Karro naerdes.

Armastab suhtlemist ja vempe

Disko on kõigi naabritega väga suur sõber, ta lausa armastab inimesi. «Meil tekkis isegi probleem. Kastreerima minnes hakkasid vanainimesed peaaegu et allkirju koguma, et ma koera ära ei rikuks,» meenutab naine, sõnades, et kui oli korralikku selgitustööd teinud, nõustusid vanainimesed siiski operatsiooniga.

Peres on ka 15-aastane kassiproua, kellega Disko on üksteise talumise suhtes. Algul tundus nii kassile kui ka perekonnale, et Disko -  püüdes elada nime vääriliselt - ei maga kunagi. «Olin nagu väikelapse ema, kaks kuud magamata!» naerab Kersti. Kui Disko pika mängimise peale siiski ära väsis ja magama jäi - muide, Diskol on kombeks lendorava kombel jalad laiali magada - hingasid kõik pereliikmed kergendatult. Paraku ei kestnud lõbu kauaks, sest niipea kui keegi jalga diivanilt liigutas, oli koer kohe jälle üleval.

Kord äsas 15-aastane kassiproua viimases hädas Diskole silma alla. «Kass ei arvestanud ja ilmselt heidab ta mulle siiani ette, et ma teda ei hoiatanud, et koer kasvab ju suuremaks, ka temast,» räägib Karro ning lisab, et nii koerale kui kassile meeldib kui üks neist pragada saab. Eriti naudivad nad üksteisele vimka viskamist.

«Kord istus Disko kassi liivakasti ette, et too ei saaks end kergendama minna. Kass vihastas ja lükkas Disko lemmik põrsapalli rõdult alla. Selle peale istusid mõlemad minu ette maha sellise näoga, et «Tee temaga ometi midagi!»» meenutab Karro.

Disko elab tõesti oma nime vääriliselt: ta on täitsa Disko. Väikestele lastele aga on ta armastatud multifilmikangelase Välgu moodi. Kord jalutades kohtasid Karro ja Disko ema ja 3-aastast last. «Ema näitas lapsele, et Välk tuleb, laps lõi kaht kätt kokku ja oli nii õnnelik, et just kui Hollywoodi staariga kohtus!» naerab Karro.

Teatrivirtuoos

Vimkasid viskab koerapoiss ka oma suurele kahejalgsele sõbrale. Suurel etenduste hooajal oli Karrol palju tööd ning Diskot hakkas kaks kuud kestev jant ära tüütama ning nii võttis ta kasutusele plaani.

«Pool tundi enne äraminekut hakkas ta mures näoga ringi käima, ikka rõduukse juurest esikuukse juurde ja vaatas mulle kurvalt otsa. Mõistsin, et see tähendab, et tal hakkab kohe-kohe kõht lahti minema,» selgitab Karro, kellel ei jäänud muud üle kui koer tööle kaasa võtta. Rutuga joosti õue, ent midagi oli valesti. «Selle asemel, et esimest põõsast otsida, hakkas tema vapralt bussipeatuse poole minema. Istus bussipeatuse juurde maha ja jäi bussi ootama,» rääkis Karro, kuidas ta koera seatud orki lendas. Mida lähemale von Krahli teatrile jõuti, seda laiemaks muutus koera naeratus. «Ta ausalt naeris. See on esimene kord kui ma koera naermas kuulsin. Tema trikk oli läbi läinud,» räägib orki lennanud perenaine.

Teatris töötava perenaise tõttu on ka Disko endale ühe tükikese saanud. «Tema osa oli minna näitleja juurde, talle musi anda ja ära tulla,» kirjeldab Karro. Disko nii väikese tükiga ei leppinud ja otsustas seda omavoliliselt laiendada. Nii läks ta näitleja juurde, tegi tiiru laval, andis musi ka esireas istuvale teatrisõbrale ja lahkus lavalt, nii iga kord. Paraku ühel etendusel nii hästi ei läinud. «Saatsin ühel etendusel Disko lavale valel ajal. Sain sellest siis aru kui ta juba laval oli, näitlejad tegid ju teist stseeni ja minu koer seal niimoodi tuterdab,» muretses Kersti.

Disko mõistis, et praegu pole tema kord särada. «Ta tuli ära ja ei rääkinud minuga terve õhtu sõnagi. Iga kord kui ma üritasin vabandust paluda, keeras ta mulle lihtsalt selja. Mul oli tõesti piinlik,» naerab Karro.

Distsiplineerida või mitte distsiplineerida

Katsed Diskot distsiplineerida on Karro sõnul kõik luhta läinud. «Alguses püüdsin talle õpetada sõna «Ei» tähendust. Iga kord kui teda keelasin, vaatas ta selja taha, et kes see käki keeras,» seletab Karro, kuidas Diskole ei ole siiani päris arusaadav, et ta võiks midagi valesti teha.

«Niipea kui teda käsutama hakkasin, vaatas ta mulle sellise näoga otsa, et «Sul on vist paha tuju, oota, ma toon Sulle palli, Sa tahad kindlasti mängida,» räägib Karro.

Lugedes, et koertel peab oma kindel pesa olema, otsustas Karro heaperemehelikult nii ka talitada. Ta ostis suure karvase pesa ning pistis Disko sinna sisse. «Ta oli umbes tunnike seal ja siis tagasi minu kurgu all magamas,» selgitab ta, lisades, et ta ei tea siiani, kuidas imepisike Disko end kõrgesse voodisse pressis. Karro ei jätnud jonni ning järjekindlalt pani ta Diskot oma pessa magama. Ühel ööl kiskus Disko oma pesa pisikesteks tükkideks ja magas hommikul voodis, jalad laiali.

«Tal on kombeks kõik pallid igal ööl mulle voodisse tassida, et ehk tuleb mul keset ööd isu palli mängida, aga mul pole ühtegi käepärast,» räägib naine, lisades, et siiani pole isu siiski tulnud.

Muret teeb Diskole ja ühtlasi perenaisele pime aeg, eriti siis kui ilutulestikku lastakse, sest Disko kardab paugutamist. Perenaine leiab, et suur ilutulestik võiks jääda siiski vaid ühele päevale, nii ei teki loomadel stressi. 

Disko on täna 7-aastane sünnipäevapoiss. Kinkisin talle põrsa. Vaene koer arvab nüüd, et tal on krooniline puuksutõbi. :-D

Posted by Kersti Karro on 12. august 2015. a.