Loodushuvilistelt oodatakse vaatlusandmeid kaitsealuste liikide andmebaasi

Pulmarüüs vaskuss

FOTO: Roland Tischler

31. oktoobrini ootavad Eesti Looduseuurijate Selts ja Keskkonnaagentuur loodusesõpradelt fotodega varustatud vaatlusi 18 kaitsealuse liigi, sellest 10 looma kohta.

Kõigi osalejate vahel, kes vaatlusperioodil sisestavad andmeid vähemalt kahe nimekirjas oleva liigi kohta, loositakse välja auhinnad.

Imetajatest on tänavu huviorbiidis saarmas, lagrits, pähklinäpp ja kasetriibik, lindudest koldvint ja tait, roomajatest vaskuss ning putukatest talukimalane, laiujur ja nõmme-tähniksinitiib.

Taimedest, seentest ja sammaldest ootavad kaardistamist  roosa riisikas, kährikseen, kuld-soverbiell, kärbesõis ja alssosi, pikk lõhnasamblik, rant-tünnsamblik, sinisammal. 

„Vaatleja ei pea olema spetsialist ega omama eelnevaid kõrgendatud teadmisi looduse valdkonnast. Kui inimene pole leius kindel, siis saab selle üles pildistada ning sisestada pilt andmebaasi, kus asjatundjad pildil oleva liigi tuvastavad“,  toonitas Keskkonnaagentuuri pressiesindaja Kadri Kauksi.

„Saadavad andmed on äärmiselt olulised, sest neid kasutatakse liikide levikuatlaste koostamisel ning erinevates analüüsides“, lisas Kauksi.

Loodusvaatluste andmete kogumise üheks eesmärgiks on ka inimeste loodusteadlikkuse edendamine.

Keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna juhtivspetsialist Reigo Roasto selgitas, et tänavu keskendub kampaania ainult valitud II ja III kaitsekategooria liikidele.

Vaatlusesse võetud liikide nimekiri on koostatud põhimõttel, et oleks võimalik teada saada puudulike levikuandmetega, kuid siiski kergemini ära tuntavate kaitsealuste liikide uusi leiukohti.

Allpool saad tutvuda elusolendite liikidega, kelle kohta tänavu andmeid oodatakse.

Tänavuste vaatluste andmeid saab sisestada siia.

Mulluse kampaania jooksul sisestati 716 vaatlust 81 vaatleja poolt.

Saarmas (Urmas Ojangu)
Lagrits (Jiri Bohdal)
Pähklinäpp (Petr Mückstein)
Kasetriibik (Tõnu Ploompuu)
Koldvint (Triinu Tuudelepp)
Tait (Ingrid Tiitre)
Perenaise haigestumise tõttu on Kassiabis Kissu. http://kassiabi.ee/
Vaskuss (Roland Tischler)
Talukimalane (Eneli Viik)
Laiujur (Roland Tischler)
Carina Virumaa koduta loomade varjupaigas. http://virumaa.varjupaik.ee/
Nõmme-tähniktiib (wikipedia.org)

Saarmas (Lutra lutra) on pika saleda keha (kehapikkus 60-120 cm), lühikeste jalgadega ning pika (26-55 cm) jämedatüvelise ja ühtlaselt aheneva sabaga poolveelise ja peamiselt öise eluviisiga imetaja. Tema koon on lai ja kõrvad väikesed. Kõikide varvaste vahel on ujulestad. Saarmas ujub kiiresti ja ühtlaselt, jättes veele U-kujulise viiru, veest ulatuvad välja ainult silmad ja nina. Saarma elupaigaks on peamiselt mageveekogud kuid ka mere rannik, kus leidub sobivaid varjepaiku. Tema urg on kaldas, puujuurte ja kivide vahel või turbases pinnases. Uru sissepääs on tihtilugu vee all. Lesimiskohad on veest väljas roostikus või muus taimestikus. 

Lagrits (Eliomys quercinus) on valdavalt öise eluviisiga unilane. Tema kehapikkus on 100-170 mm ning karvkate seljapoolel punakaspruun, kõhupool ja käpad valged. Saba on pikk (90-150 mm) ülapoolel tume, lõpeb koheva valge tutiga. Näol on must mask, mis ulatub üle silmade kõrvade taha. Kõrvad on suured. Lagritsa elupaigaks on mets (enamasti tammikud), põõsastikud aga ka kiviaiad, ahervared ja vanad hooned.  Tihti liigub lagrits maapinnal põõsaste all või kivide vahel, vahel ka hoonetes. 

Pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) on väikese kehaga (tüvepikkus 60-90 mm), lühikese koonu ja pikkade vurrudega (30 mm) öise eluviisiga unilane, kelle seljapoole karv on ereoranž. Hiirtest eristab teda kohev saba (55-80 mm), mille ots on 10% loomadest valge. Tegutseb peamiselt puudel. Pähklinäpi elupaigaks on lehtmetsad, tihedad põõsastikud kuuse istandused ja hekid. 

Kasetriibik (Sicista betulina) on vilgas, 50-70 mm kehapikkusega ja hästi pika (76-110 mm) sabaga hallikaspruuni seljavärvuse, üle selja jooksva tumeda triibuga ja kollaka kõhualusega öise eluviisiga näriline. Sarnase välimusega juttselg-hiirest eristab teda väiksemad kehamõõtmed ja pikk saba. Juttselg-hiirel on saba lühem kui keha. Kasetriibik on hea ronija. Kasetriibiku elupaigaks on tiheda alustaimestikuga metsad. Elutseb ka võsastuvatel raiesmikel ja metsaservades, niitudel ning põllu servades.

Koldvint (Serinus serinus) on väike (pikkus 11-12 cm), suhteliselt suure pea ja pisikese nokaga vint. Isaslinnu pea, kurgualune ja rind on sidrunkollased, ülapool triibuline kollase päranipualaga, alapool valge mustade triipudega. Emaslind on heledam ja tuhmi kollakashalli peaga. Noorlind on pruunim ja tal puudub kollane värvus. Koldvinti on raske silmata, sestap õnnestub teda sageli tuvastada häälitsuse järgi. Koldvindi laul on pikk ja väga kiire kliriseva kõlaga siristus. Ta laulab tavaliselt puu väljaulatuval oksal, traadil, lennul ja harva ka maas. Laul on kõige aktiivsem keskpäeval ja õhtupoolikul. Koldvindid tegutsevad sageli paariti või väikestes seltsingutes. Koldvindi pesitsuspiirkonnad on Liivi lahe ja Soome lahe äärsed rannamännikud ja pargid. Üksikud paarid pesitsevad ka mujal. Koldvint saabub meile aprillis ja lahkub septembris-oktoobris. 

Tait (Gallinula chloropus) on musta-ja pruunikirju hakist väiksem veelind. Tait on äratuntav keha külgedel olevate valgete vöötide järgi. Ka sabaalune on valge. Taidi laubakilp ja nokk on aga erepunased, noka tipp on kollane. Ujudes noogutab tait rütmiliselt oma kühmus pead. Taidi elupaigaks on toiteainerikkad järved, tiigid ja jõed, kus on ohtralt kaldataimestikku (pilliroogu ja kaislat) ja madal põhi. Kuna ta võib pesitseda ka päris väikestel lombikestel, siis on rahvasuu ristinud ta tiigikanaks. Tait saabub meile aprillis ja lahkub augustist oktoobrini.

Vaskuss (Anguis frangilis) on läikiva, jämedat vasktraadijuppi meenutava pruunika kehaga jalutu sisalik, kes kasvab kuni 40 cm pikkuseks. Nagu teistegi sisalike puhul võib ka vaskuss endalt (röövlooma kätte jäädes) saba heita. Hiljem kasvab selle asemele uus. Vaskussi elupaigaks on nii niisked kui kuivad laialehised- ja segametsad, aasad, põllud ja aiad, kompostihunnikud. Vaskuss on küllaltki varjatud eluviisiga. Enamasti ei peesita ta otsese päikese käes vaid varjab end kõdunenud kändudes, maha langenud puutüvede, puukoore või lamedate kivide all.  Pulmarüüs isasel vaskussil võivad kehapinda kaunistada sinised täpid. 

Talukimalane (Bombus hypnorum) on suur, värvikas ning karvase, paksu ja töntsaka kehaga ühiseluline putukas (nagu kõik kimalased). Rahva seas tuntakse kõiki kimalasi kui maamesilasi, mesimumme, kumalasi ja metsmesilasi. Talukimalane on roostekarva, tagakehal lai must sametpael ning neljas ja viies lüli jälle roostepruunid. Tagakeha tipp on valge – see tunnus aitab eristada talukimalast põldkimalasest. Talukimalased elavad metsaservades ja –lagendikel, niitudel, raiesmikel, põlluservades ja aedades. 

Laiujur (Dytiscus latissimus) onujurite perekonna suurim esindaja (pikkus 36-44 mm). Tema tumedate kattetiibade servad on laienenud ja ulatuvad üle keha serva. Laiujur on alt punakaspruun, tema tundlad on pikad ja peened ning tagajalad laienenud ujujalad. Laiujuri vastseid saab hõlpsasti eristada teiste ujurlaste vastsetest pea eesserva nõgususega (teistel ujurlastel on see kumer). Laiujuri elupaik on väikesed tiheda taimestikuga seisuveekogud, kuhu ulatub päikesekiirgus (see on eriti tähtis vastsetele). Valmikuid on sageli leitud turba- ja kruusaaukudest ning kalatiikidest, ent enamasti mitte intensiivse põllumajandusega piirkondadest.

Nõmme-tähniksinitiib (Phengaris arion) on väike, kuid sinitiibade seas suurim liblikas. Tema tiibade siruulatus on kuni 38 mm. Looduses on teda kerge ära tunda, sest erinevalt teistest siniliblikatest paistavad tema pruunikassinistel, tumeda välisservaga tiibadel tumedad laigud ka tiiva ülaküljel. Tagatiiva alakülje servisel on vähemalt kaks rida musti täppe. Emasliblikate tiibadel on rohkem pruunikat tooni ja laigud suuremad kui isastel. Nõmme-tähniksinitiib on liivalembene. Ta elab liivikutel, liivaluidetel, nõmmemetsades ning mujal kuivades ja madala taimkattega elupaikades, kus kasvab rööviku toidutaim nõmm-liivatee. 

Populaarne

Tagasi üles