Kuidas stress kassi mõjutab?

Kassi võiks puuris hoida minimaalselt. Foto: SCANPIX

Miljonid kassid on üle maailma hoiukodudes või loomade varjupaikades – sellel võivad olla pöördumatud tagajärjed looma vaimsele tervisele.

Paljud hoiu- või turvakodus elavad kassid on väärkoheldud, mahajäetud või nendest on loobutud. Paljud neist soovivad küll elama asuda uude koju, aga neid võib olla esialgu raske uuesti kodustada. Kassid on üle elanud stressi- ja piinarikkaid olukordi ning neist ei pruugi kohe saada pehmed ja armsad koduloomad, vahendab BBC.

Mõned elu hammasrataste vahele jäänud kassid sisisevad, hammustavad ja küünistavad – nad vajavad päevi ja kuid, et läbielatust taastuda.

Mõnel juhul võib elu varjupaigas kassi stressitaset veelgi tõsta. Selleks, et varjupaigast või hoiukodust läheks päriskoju vahva kass, tegid loomasõbrad katseid, kuidas kassid erinevates olukordades käituvad.

Vaadati 20 kodukassi, paljud neist olid perekonna juurde tulnud kassipojana.

Uuringu autor Lydia Rehnberg töötas mõnd aega kodutute loomade varjupaigas ning sai aru, et väga palju sõltub looma edasine käekäik varjupaiga töötajast.

Suurde ruumi lahti lastud kassid jagunesid kaheks: ühed peitusid ning teised ronisid kraapimispuu otsa. Mida rohkem oli kass stressis, seda enam veetis ta end peites. Rahulolevad ja enesekindlad miisud ronisid mööda tuba.

«Kõrge stressitasemega loomad ei tahtnud teha muud kui end peita, samal ajal kui teised nautisid toas ringiluusimist ja olukorraga tutvumist,» selgitas Rehnberg.

Stressis kass on passiivne, tihti ei tee ta midagi. Üldiselt on kiisud mängu- ja seiklushimulised loomad, kes soovivad inimeste ja teiste loomadega suhelda.

«Paljud inimesed arvavad, et kui kass kõva häälega kräunub, on ta stressis ja loom vaikselt diivaninurgas on eluga rahul, siis tegelikkuses on asi teisiti,» märgib Rehnberg.

Selleks, et mõista, kuidas kasside elukvaliteeti mõjutab pidev suhtlemine ja tegelemine, jaotati kassid nii, et kõik saaksid võrdselt hellust ja hoolt. Selgus, et mida rohkem stressis kassiga tegeleda ja rääkida, seda paremini ja kiiremini suudab ta normaalse elukvaliteedi juurde tagasi pöörduda.

Hooldajatele ja peremeestele soovitati alustada lihtsatest asjadest, näiteks läheneda kassile tasakesi, olla temaga ühel tasemel ja lasta tal tutvuda inimese lõhnaga enne, kui temaga rääkida või lausa puudutada.

Rehnbergi sõnul võib olla uskumatu, aga kassid on väga tundlikud enda ja ümbritseva suhtes. Tihti harjuvad nad vangistusega kiiresti, mis pikas perspektiivis võib pöördumatu kahju teha. Kassid peaksid varjupaikades puuris olema minimaalselt.

Ennekõike palub Rehnberg kassiomanikel oma kassid neutraliseerida, mis toodaks maailma vähem kodutuid ja õnnetuid kasse.