Kõrvadega nägijad panid Sõmeru inimesed ahhetama

Põhja-nahkhiir. Foto: Matti Masing

Kui keegi oleks kolmapäeva hilisõhtul Sõmeru tiigi juurde sattunud, oleks talle avanenud veider vaatepilt: kümmekond inimest seisis kobaras kaldal ja uuris pingsalt midagi, mida ööpimeduses esialgu ei paistnud. “Vaadake, seal! Kas nägite?” kostis hüüatus, millele järgnesid ahhetused.

Just sel hetkel lendasid üle Sõmeru tiigi mitu nahkhiirt, kes üksteist taga ajasid ning veepinnalt isukalt putukaid püüdsid. Hüüdja oli Matti Masing, üks Eesti tuntumaid nahkhiireuurijaid. Tema ümber seisvad inimesed olid aga huvilised, kes mõni tund varem tunnustatud eksperdi loengut kuulama kogunesid.

Masing ise ei olnud varem Sõmerut külastanud. “See on meie kõigi jaoks avastuste öö,” lausus mees ettekande ajal salapäraselt. Küll aga on teadlane teinud uurimistööd Rakveres, kus ta avastas neli nahkhiireliiki. Näiteks võib tarvalinnast leida põhja-nahkhiire, keda elab Masingu väitel Rakveres hinnanguliselt 100 isendit.

Lisaks ütles teadlane, et linn on ka kümnekonna pruun-suurkõrva ja sama paljude veelendlaste elupaigaks. “Pika ootamise peale avastasin ka ühe tiigilendlase,” lausus Masing huvilistele, keda oli Sõmeru keskusehoonesse kogunenud pea kolmkümmned ning kellest igaüks läks koju raamatuga “Eesti nahkhiired”.

Pooleteisetunnise tutvustava ettekande järel sai üks huvilistest, kel kaasa võetud pilt oma keldris talvitunud nahkhiirtest, teada, millise liigiga tegu. Selgus, et proua keldris leidsid talveks kodu põhja-nahkhiir ning pruun-suurkõrv, kes Masingu väitel eelistavadki külma aja keldrites veeta.

Nahkhiireteemalisi küsimusi jagus ka teistel. Peale soojendavat teed ja kerget suupistet liikus ligi kolmandik kohale tulnutest ühe pisikese poisi mikside saatel (millele teadlane kohusetruult, aga ka entusiastlikult vastas) nahkhiiri luurama Sõmeru tiigi äärde.

Kuigi Masing esialgu tiigile suuri lootusi ei pannud, sest veekogu pinnal on palju taimi ning nahkhiired saavad ultrahelilokatsiooni tõttu lennata vaid puhta vee kohal, nägid ja kuulsid unetrotsijatest retkelised siiski kahte põhja-nahkhiirt, ühte tiigilendlast ning paari veelendlast. “Rakvere ja Sõmeru seis tiigilendlaste koha pealt on 1:1,” lausus Masing naljatades. Tema sõnutsi seda liiki igalt poolt Eestist ei leia.

Nahkhiiri võib otsida ja kogemata näha igaüks, kuid nende leidmiseks läheb tarvis spetsiaalseid vahendeid. Luureretkele minnes võtavad uurijad kaasa näiteks ultraheli­impulsse tajuva detektori, korraliku valgusti, kaamera, kõrvaklapid, võrgud ja muud looma kinnipüüdmiseks vajalikud riistad.

Nahkhiirte uurimine on küllaltki kallis hobi – Masingu sõnutsi võib isendite tekitatud helide kuulmiseks vajalik detektor maksta sama palju kui televiisor.Kuid just detektori abil on võimalik nahkhiirte kohalolu tuvastada. On ju teada, et nahkhiired silmadega ei näe, vaid tajuvad ümbrust ultrahelilokatsiooni abil, mis võimaldab neil pimedas orienteeruda.

Detektor tajub neile imetajatele omaseid ultraheliimpulsse ligi saja meetri kauguselt. Esmalt võib detektorist kuulda praginat, mida oskab dešifreerida vaid harjunud kõrv. Järelkuulamise aeglase režiimi peal on võimalik kuulda huigetesarnaseid helisid, mis on muidu inimkõrva jaoks liiga kõrge sagedusega.

Nahkhiired, keda võib Eestis leida 14 liiki, on elukeskkonna tavaline osa. Päevavalguse ees löövad nad kohkvele, mistõttu liuglevad nahkhiired kevadest sügiseni turvalise pimeduskatte all metsades, parkides ja veekogude ääres, kuid mõnikord ka linnas.

Tihti me neid lihtsalt ei näe, sest ei oska öö saladusi märgata, aga kui otsida, võib lendavaid hiiri leida pea igalt poolt.

Põhja-nahkhiir

Põhja-nahkhiir on keskmise suurusega isend, tema tiibade siruulatus võib olla kuni 29 cm. See liik on nahkhiirte seas nii Euroopas kui Eestis domineeriv, meie maalt võib põhja-nahkhiiri leida ligi 200 000. Põhja-nahkhiire selg on tumepruun, kuid tema karvade tipud on paiguti kuldsed või valkjad. Kõht on kollakaspruun, nägu ja kõrvad aga mustjaspruunid. Seda liiki nahkhiirtega tuleb olla ettevaatlik, sest põhja-nahkhiired on häirimisel agressiivsed ning võivad inimest hammustada. Kevadel ja suvel võib põhja-nahkhiiri kohata metsades, parkides, aedades ja veekogude ääres, kuid väga palju võib neid leida ka linnades. Talve veetmiseks eelistab põhja-nahkhiir koopaid, tunneleid, varjendeid, keldreid ja vanu kaeve. Pehme talve korral võib ta magada ka puuriitades või kuurides.

Päevavalguse eest pageb põhja-nahkhiir hoonete katusealustesse, seinapragudesse, müürilõhedesse või puuõõnsustesse. Aktiivne on ta üksnes öödel, mil soojakraade on rohkem kui kuus. Põhja-nahkhiir toitub avatud lennupiirkonnaga aladel ning veekogude ääres, söögiks eelistab ta lendavaid putukaid.

Veelendlane

Veelendlane on keskmist kasvu, tema tiibade siruulatuse maksimumpikkuseks on 27 cm. Eestis elutseb ligi 40 000 isendit, mistõttu võib öelda, et veelendlane on meie maal suhteliselt levinud.

Veelendlase selg on hallikaspruun, kõht aga helehall, kõrvad pruunid ning nägu hele. Veelendlane on tiigilendlasega küllaltki sarnane, kuid pisem.

Veelendlased elavad Eestis aasta läbi. Kevadel ja suvel võib neid näha metsades ja parkides ning muidugi veekogude ääres. Päevavalguse eest poevad nad peitu puuõõnsustesse, hoonete katuse- või seinapragudesse, mõnikord harva ka koobastesse või keldritesse. Veelendlane võib elama asuda ka lindude pesakastidesse.

Talvitumiseks meeldivad veelendlasele jahedad niisked maaalused ruumid, kuid seni on kõikides maaalustes talvituspaikades kokku loetud ligi 2000 veelendlast, mis tähendab, et väga suure osa talvituspaik on seni teadmata. Süüa otsib veelelendlane jõgedest, järvedest, tiikidest, kanalitest, merelahtedest. Ta haarab saaki tagakäppadega veepinnalt – selleks valitakse sageli tuulevaiksed kohad, kus veepind on sile. Peamiselt sööb ta veekogudes elavaid putukaid, aga mõnikord toitub ka metsaservades ja parkides.

Tiigilendlane

Tiigilendlane on suurem kui keskmine isend, tema tiibade siru-ulatus on maksimaalselt 32 cm. Seda liiki nahkhiiri elab Eestis ligi 5000.

Tiigilendlane on selja pealt hallikaspruun, kõhu poolt aga valkjashall, nägu ja kõrvad on pruunikad. Niisiis on tegemist üsna heleda loomaga.

See nahkhiireliik elab Eestis aasta ringi ning on talle sobivate veekogude ääres küllaltki levinud. Euroopas on ta aga väga range kaitse all.

Kevadel ja suvel võib tiigilendlast sageli leida hoonete katusealustest, seinapragudest, puuõõnsustest või varjekastidest, talvituda meeldib talle aga tehiskoobastes. See liik talviti varjendeid ja keldreid ei armasta.

Tiigilendlase päevane varjupaik võib asuda toitumiskohast kuni 15 kilomeetri kaugusel, kuid toitub ta vaid endale sobivate veekogude juures.

Saagi kättesaamiseks haarab loom oma teravate küünistega varustatud tagakäppadega veest mitmesuguseid putukaid, aga vahel isegi mõne väiksema kala.