Harjumaal neli ööd-päeva kadunud olnud pime koer leiti metsast

Kerberose nina oli kriimustatud ja silmaääred punased, aga muidu tundus koer terve olevat.

FOTO: Vicky Korju

3. augustil Harjumaal Saue vallas kodu lähedal metsas kaduma läinud 11-aastane pime labrador, keda otsiti süstemaatiliselt taga paljude inimeste abiga, leiti neljandal päeval üles.

Metsast leitud Kerberos koos õnneliku perenaisega

FOTO: Vicky Korju

Kerberos noorena näituseringis

FOTO: Reeli Kuhi-Thalfeldt

Koera perenaise Maarika Lauringsoni sõnul oli Kerberos leidmise hetkel näljast nõrk ja väga janune, kuid nüüd juba kõnnib ringi ja näitab oma head tuju välja. Koera nina oli kriimustatud ja silmaääred punased, aga muidu tundus koer terve olevat.

Facebookis ja Postimehe Lemmikus avaldatud koera kadumise teate peale reageerisid paljud inimesed, kes lisaks Maarika pereliikmetele ja sõpradele asusid koera otsima.

«Ei teagi, kui palju üldse inimesi Kerberost otsis, neid oli nii palju, kes helistasid ja sõnumeid saatsid. Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes seda infot jagasid, meiega koos otsisid ja südamest kaasa elasid – paljud mulle täiesti tundmatud!» tänab Maarika. Üks aktiivne abistaja oli koguni Viimsi elanik, kuid kuna käib tööl Saue vallas, siis aitas koera otsingutele kaasa.

Kerberose pererahvas sai heade abilistega Alliku küla ümbruses kümneid kilomeetreid võsas ja kraavides ringi trampida.

Kuna kadumise kuulutuse peale kinnitas üks möödakäija, et nägi 4. augustil Laagris sarnast pruuni, kuid fotoga võrreldes kõhnemat koera imelikul kõnnakul liikumas, siis otsiti Kerberost ka Hüüru, Pühaküla, Vanamõisa ja Laagri lähipiirkonnas.

Maarika, kes on kenneli Forest Fan omanikuna aastakümneid labradori retriivereid kasvatanud, käib koertega kodu lähedal pidevalt jalutamas.

Kerberos, kes varem oli edukas näitusekoer, on oma nägemise tasapisi kaotanud viimase paari aasta jooksul. Kuna ka vana ja pime naudib metsas liikumist, siis harjutati teda koos teistega metsas jalutamas käima.

«Ma ei lase iial oma koeri silmist, kuid seekord hajus tähelepanu mõneks hetkeks. See ei olnud tema süü, et ta kaduma läks. Kahjuks ei võtnud ka teine koer Kerberose jälge üles – ilmelt oli ta juba kaugemal.»

Õnn naeratas Kerberose omanikele reede õhtul

Kohas, kus Maarika metsas koertega jalutas ja hetkeks Kerberose kogemata silmist lasi, on võsa ääretu.

«Loogika ütles, et kadumise kohast üle lageda välja on metsa sees loomade söötmise koht, kus on soolak ja pandud viljaterasid. See koht võiks olla koera jaoks lõhna tõttu ahvatlev,» selgitas Maarika ühest ja samast kohast koera korduva otsimise tagamaad.

Otsisime sealt kohast kokku viis korda. «Poeg Magnus käis selle piirkonna põhjalikult läbi reede hommikul koos ühe teise labradori omanikuga. Tütar Mirjam aga ütles õhtul, et otsib sealt veel.»

«Mirjam läks võsasse ja hüüdis intuitsiooni peale ning ühel hetkel tuli Kerberos kutsumise peale. Õnn või intuitsioon? Tegelikult käisime selles kohas mitu korda ja hüüdsime koera ka ruuporiga,» imestab Maarika.

Koera leiukoht oli kodust umbes 2 kilomeetri kaugusel ja kadumise kohast 1 kilomeetri kaugusel, kuid kodust hoopis teises suunas.

«Õnn,  et ta metsast välja ei tulnud, sest oleks võinud autolt löögi saada. Lapsed kammisidki juba läbi autoteede servasid,» märkis Maarika.

Kodus turgutati neli päeva üksi metsas ja söömata olnud Kerberost esialgu vee ja väikestes kogustes söögiga. Õhtuks oli ta võimeline juba ringi liikuma ning talle tulid külla pererahva sõbrad, et koera koju naasmist peoga tähistada. Kerberosele toodi konservi ja teistele pidulistele torti.

Populaarne

Tagasi üles