Kelgukoerad kaklevad ainult omavahel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kelgukoerad alaska malamuudid on nii suured inimese sõbrad, et ka parima tahtmise korral neist tigedaid valvekoeri ei tuleks, kirjutab Järva Teataja. Kehtna vallas Raja talus, kus asub Kennel Hellerkantri, elab selliseid koeri kaheksa isendit. Koerte perenaine Helle Kaljula ütleb, et malamuudid lihtsalt meeldivad talle nii väga ja see ongi peapõhjus neid kasvatada.

Kelgukoerad alaska malamuudid. Foto: Andrus Eesmaa, Järva Teataja

Kelgukoerad alaska malamuudid on nii suured inimese sõbrad, et ka parima tahtmise korral neist tigedaid valvekoeri ei tuleks, kirjutab Järva Teataja.

Kehtna vallas Raja talus, kus asub Kennel Hellerkantri, elab selliseid koeri kaheksa isendit. Koerte perenaine Helle Kaljula ütleb, et malamuudid lihtsalt meeldivad talle nii väga ja see ongi peapõhjus neid kasvatada.

Lisaks alaska mala­muutidele kasvab Raja talus kolm saksa lambakoera ja kolm taksikoera. Väravat valvab kümme aastat tagasi varjupaigast võetud segavereline koer Ruudi, kellest kõik alguse sai. «Tema on meil üks esimesi, kellega koertekoolis käisin ja koerakarjääri alustasin,» märgib Kaljula.

Keegi ei tea täpselt, kui vana Ruudi on, aga praegu on ta auga välja teenitud vanaduspuhkusel.

Kui kõik koerad korraga haukuma hakkavad, on kisa taevani. Õnneks on Kaljulatel mõistvad naabrid ja küla asub kilomeetri kaugusel.

Kaljula ütleb selle peale, et nad elavad ju maal. «Kellel karjuvad lehmad, kellel on hobused lahti, kellel määgivad lambad,» lisab ta.

Koerte kohta ütleb Kaljula, et need on eelkõige suured lemmikud, samas on kõikidel tõugudel teatav eesmärk. «Saksa lambakoertega teeme dressuuri, malamuudid on kelgukoerad ja taksid lemmikloomad, keda õhtul voodisse ja kamina ette lubatakse,» selgitab ta.

Kui saksa lambakoeri ja takse on Eestis teistelgi koerakasvatajatel, siis nii palju malamuute nagu Kaljulal Eestist korraga naljalt ei leia. «On neidki, kes koeri lihtsalt lemmikuna kasvatavad, aga minu eesmärk on, et nad ka rakendit veaksid,» ütleb ta.

Kogemusi käib Kaljula hankimas Soomes, kus kelgukoeri pidada on ääretult populaarne. Aga neid peetakse rohkem spordikoertena, mistõttu on sealgi malamuute teistest vähem.

Malamuudid on Kaljula ütlust mööda küll tublid vedajad, aga nad ei ole nii kiired kui näiteks Siberi huskyd või linnukoerad.

Kõige kiiremini jooksevad huskyde ja linnukoerte ristandid. Kaljula teab, et kelgukoeraks võib saada ükskõik milline koer, kelles on tahtmist joosta ja kelku vedada. «See tahtmine peab tal tulema seest,» lisab ta.

Sellepärast peabki Kaljula koera õpetamisest olulisemaks tema päritolu, sest liikuda tahtmist koerale õpetada ei saa.

Ka malamuutide sekka võib juhtuda koeri, kes vedada ei taha, sest tänapäeval kasvatavad paljud neid dekoratiivkoerteks, kelle puhul on eelkõige oluline välimus.

Kindlalt sellele tõule iseloomulik on Kaljula ütlust mööda supersõbralikkus, nii et temast ei tule kunagi valvekoera. «Agressiivsus inimese suhtes oleks selle koera puhul tõsine viga,» sõnab ta.

Kaklemishimu on koertel küll suur, aga rüselevad nad rohkem omavahel. Neid ohjeldada on Kaljula kogemust mööda suur probleem, sest tuleb osata koeri jälgida ja aimata nende käitumist.

«Võib sellist asja ka juhtuda, et rakend läheb kaklema, jääd sinna jalgu ja see on päris katastroofiline asi,» ütleb ta.

Sellepärast on Kaljula meelest parem, kui ühes rakendis on sama pesakonna koerad, sest uusi nägusid kari heameelega omaks ei võta.

Ühte rakendisse soovitas Kaljula vähemalt nelja üle aasta vanust koera. Rakend võib talvel sõita keskmiselt 30 kilomeetrit tunnist. Kaljula ütlust mööda on rakendiga sõit nagu suusatamine või slaalom. «Kui koba oled, siis muidugi kukud, aga midagi rasket ja võimatut ei ole,» julgustab ta. «Iga tasakaalu hoidev inimene saab sellega hakkama.»

Et koerad rajalt kõrvale ei kalduks, tuleb neid vastavalt õpetada. Tegelikult treenitakse kuuletuma ainult üks või kaks juhtkoera, kelle järgi ülejäänud kari liigub.

Teised kuuletuvad alati, vastuvaidlemist ei teki kunagi, sest karjainstinkt käsib neil minna sinna, kuhu juht ees läheb.

Koertega tegelemine võtab Kaljula ajast suurema osa, siiski jääb natuke üle nelja hobuse ja kahe jänese tarvis. «Meil oli palju jäneseid, aga üks kutsu arvas, et ta võiks proovida nende peal oma ürginstinkte välja elada,» sõnab ta.

Kaljula kasvatab koeri selle pärast, et talle meeldib. Kui tal on pesakond kutsikaid, saab mõni kutsikas teistest armsamaks ja kuigi Kaljula ei ole otsustanud, et jätab kutsika endale, teatab ta ostjatele, et see on juba broneeritud. «Kui nad suuremaks saavad, siis lihtsalt ei raatsi enam loobuda,» lisab ta.

Algul oli Kaljulal üks malamuut, kellele tõi Soomest juurde isase. Ülejäänud on nende lapsed, välja arvatud karja noorim liige kolmekuune Frodo, kes pärast sugupuude põhjalikku uurimist lõpuks Soomest teistele seltsiks toodi.

Koerte pealt teenimisele pole Kaljula kunagi mõelnud. «Põhieesmärk on ikka, et ise saaksin fännata,» lausub ta.

Ega kelgukoerte pidamisega polekski vist Kaljula meelest võimalik teenida. Rühmi kutsuda ei saa, sest üks neljane rakend jõuab vedada korraga vaid üht inimest. Lundki on Eestis nii vähe, et oleks võimatu ennast ära majandada.

    Tagasi üles