Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets
Saada vihje

Dr Reiner Klimke – kes ta oli?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ratsutamismaailmas on mitmeid legendaarseid ratsanikke ühel või teisel viisil ajalukku läinud. Üks nendest on dr. Reiner Klimke, kellel on õnnestunud pidada edukalt kahte ametit korraga – olla heal tasemel jurist ja ratsutaja.

Dr. Klimke hobusel Ahlerich

Ratsutamismaailmas on mitmeid legendaarseid ratsanikke ühel või teisel viisil ajalukku läinud. Üks nendest on dr. Reiner Klimke, kellel on õnnestunud pidada edukalt kahte ametit korraga – olla heal tasemel jurist ja ratsutaja.

Dr. Reiner Klimke elas Münsteris – meeldivas ning ajaloorikkas linnas Saksamaa põhjapoolses osas. Sündis 1936. aastal Münsteris ning töötas aastaid eduka juristina. Oma ratsutamiskarjääri alustas ta kolmevõistlejana ning selle ala vahetas ta välja koolisõidu vastu 1960-ndate alguses. Kolmevõistlejana olid tema parimad saavutused 1957. aasta Euroopa meistrivõistluste meeskondlik hõbe ja individuaalne neljas koht hobusega Lausbub, 1959. aasta Euroopa meeskondlik meister hobusel Fortunat, 1960. aastal 16. koht individuaalarvestuses Olümpiamängudel Roomas.

Hoolimata juurapraksise nõuetest ja mitmetes komiteedes osalemisest, sealhulgas ka FEI koolisõidukomitees, leidis dr. Klimke aega, et sõita päevas neli hobust. Ta on suutnud aastate jooksul välja arendada mitmeid silmapaistvaid hobuatleete, kellest parimini on tuntud ilmselt karismaatiline Ahlerich. Suur kogum toorest jõudu, nagu ta oma nooruses oli, oleks Ahlrich võinud kergelt mõne teise sõitjaga hoopis valet teed pidi minna. See on dr. Klimke sõitja ja treeneri taktitunde tõestus, et hiline “Ali” oli näidis klassikaliselt korrektsest koolisõiduõpetusest. 

Dr. Klimke stiil oli eriline. Olles pikk, kõhna mees, kajastus temas elegants, absoluutne kontroll ja täpsus just siis, kui ta oli sadulas. Sügavalt mõtlev ja taktiline sõitja, tema lähenemine  oli teaduslik ja seda toetas põhjatu kannatus. Võttes ühe päeva korraga, on tema meetod aeglane ja väga filigraanne. Kui hobuse põhiõpe sai lõpetatud, oleks ta võinud temaga töötada tugevamalt, ent ka siis proovis ta mitte teha levinud viga surudes hobust üle tema võimete ja nii kaotades hobuse usalduse ja loomuliku suuremeelsuse. Ta ehitas üles suhted oma hobustega selliselt, et need põhinesid arusaamisel ja lähedusel. Loomulikult oli olemas ka distsipliin, sest ratsanikuna oli tema eesmärk võita. Ent see eesmärk jäi alla esikohale seatud hobusele, kuna Klimke jaoks oli alati esikohal hobuse valmidus, tema psühholoogiline vorm vastavalt klassikalistele printsiipidele.

Tema hobused olid Lausbub, Fortunat, Alberich, Arcadius, Dux, Remus, Don Carlos, Mehmed, York, Privatier, Ahlerich, Pascal, Biotop, Roger, Raikito, Chan – igaühega neist jagas ta mitut edukat võitlust, ent ise on ta neist nimetanud kõige tähtsamana Ahlerichi. Hobust, kellega ta võitis individuaalkulla olümpiamängudel 1984. aastal Los Angeleses. Ta ise on kirjeldanud seda kui kõige ilusamat hetke tema elus, kuna Ahlerich oli andnud talle kõik, mida üks ratsutaja hobuselt oodata oskab. Ta on öelnud, et ratsanik tunneb harva sellist intiimset ühendust enda ja hobuse vahel, nagu tema sellel päeval tundis. Ent see pole tema ainus rahvusvahelisel tasemel saadud medal: olümpiamängudelt võitis ta kokku kuus kulda ja kaks pronksmedalit, mis on ratsutamisalade rekord. Ta võitis meeskondlikud kuldmedalid aastatel 1964 ja 1968 hobusel Dux, 1976 hobusel Mehmed ning 1984 ja 1988 hobusel Ahlrich. Ainsa individuaalse olümpiakulla võitis ta 1984. aastal hobusel Ahlrich.

Lisaks olümpiamängudele on ta võitnud ka kuus kuldmedalit maailmameistrivõistlustel, nendest kaks individuaalarvestuses – 1974. aastal Mehmediga ning 1982. aastal Ahlerichiga. Euroopa individuaalne meister oli ta aastatel 1967, 1973 ja 1985 ning nendele lisanduvad seitse kuldmedalit Lääne-Saksamaa meeskonna koosseisus. Kui veel üles lugeda tema Saksamaa meistrivõistlustel saadud tiitlid ja rahvusvahelistel võistlustel saadud kõrged kohad, oleks artikkel kümneid lehti pikk – kes soovib, leiab need internetist ise üles.

Ent nagu öeldakse – üksi ei saavuta siin ilmas midagi. Klimket toetas tema abikaasa Ruth, kes oli samuti ratsutaja ja tegeles hobuste igapäevase hooldusega. Hetkel tegeleb Ruth järele tulevate põlvedega – tema ja dr. Klimke kolmest lapsest kaks on rahvusvahelisel tasemel võistlevad ratsutajad. Vanim poeg Rolf teeb filme ja töötab samal ajal spordiagendina, vastutades teiste pereliikmete tiheda võistlusgraafiku toimimise eest. Poeg Michael, oma vaikse, kentaurisarnase istakuga, tõestab oma talenti maailmatasemel koolisõitjana. Tütar Ingrid on pärinud isa armastuse kolmevõistluse vastu ja on edukas nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasemel. Dr. Klimke ise ei ole enam kahjuks meiega – ta suri 1999 aastal oma kodus Münsteris. Ent tema pärand elab edasi tema raamatutes:

Ahlreich - The Making of a Dressage World Campion
Basic Training of the Young Horse (1992, saksa keeles 1990)
Cavaletti (koostöös tütre, Ingrid Klimkega 1997 ja varasem versioon 1989)
Klimke on Dressage: From the Young Horse Through Grand Prix
Olympia der Reiter Atlanta 1996 (koostöös Werner Ernstiga)
Urlaub im Sattel
Lexicon für Pferdefreunde: 1300 Stichwörter aus allen Bereichen der Hippologie (1986)
Military (1978)

Valik tsitaate dr. Klimkelt:

„Kui su hobune on saavutanud oma potentsiaalse taseme, jäta ta rahule. On nii hea tunne, kui sina ja su hobused olete ikka sõbrad.”

„Hobused on mu sõbrad, mitte mu orjad“

„Millal iganes on hobune õppinud uue harjutuse või uue abivahendi selle kõige algselisemas vormis, peab ratsanik andma talle aega ning tegema midagi muud järgmised päevad või nädalad. Kui ta siis naaseb selle harjutuse/abivahendi juurde, paneb ta tähele kui lihtsamalt läheb edasine treening“

„Hobune peab liikuma edasi ja olema õnnelik. Kui hobune on õnnelik ja usaldab sind, saad sa teda õpetada. Kui sa teda karistad, siis see on vale.“

„Ma arvan, et kõik tahavad võita. Nad ilmselt arvavad, et kui väsitavad hobuse ära, on ta järeleandlikum. Vahel võib see ka töötada, ent kui sa tõesti vaatad seda, siis on see vale.“

Artiklis on kasutatud materjale:
www.classicaldressage.com
www.dressage.com
www.horsedaily.com (Mary Phelpsi artikkel)

Kommentaarid
Tagasi üles