Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Kuna Eestis puudub koerte doonorvere pank nagu paljudes teistes riikides ja ka kliinikud omavahel doonorverd ei vaheta, siis on Tiina Toometi kliinik alustanud koerkasvatajate kutsumist doonorlusega liituma. Nii näiteks tutvustati ideed ka Tallinna Loomaaia sünnipäeval.
Tiina Toometi Kliiniku praegused ja tulevased doonorkoerad
Juba praeguseks on päästetud kliinikus doonorverega väga paljude koerte elusid. Samas põhinevad doonorvere varud peamiselt kliiniku töötajate ja nende tuttavate koertelt võetud verel. Viimasel ajal on tekkinud seeläbi olukordi, kus on hädasti verd vaja, kuid sobilikult doonorkoeralt on seda just hiljaaegu võetud, märkis Tiina Toometi Kliiniku operatsiooniassistent Piret Koor.
Eesti doonoripanga funktsiooni kliinikul täitma hakata ei ole plaanis, sest see on liiga kallis ettevõtmine. Koori sõnul on kaheldav, kas inimesed oleks valmis katma kulusid, mis tekiksid verepanga ülalpidamisest ja ka näiteks vere uuendamisest.
Looma doonoriks andmine peremehe poolt on täiesti vabatahtlik ning mitte tasustatav. Siiani on saanud doonor ühe vereloovutuse eest ühe tasuta vaktsineerimise.
Doonorkoerale esitatavatest nõudmistest on peamised vanus (2-8 aastat), kaal (vähemalt üle 30 kilogrammi), ning et koer oleks terve ja vaktsineeritud. Koera tõug ei oma tähtsust, kuid praktika näitab, et enim sobivad doonoriteks saksa lambakoerad, greyhoundid, bokserid, dobermannid, dogid ja labradorid. Koer peab olema ka stabiilse närvisüsteemi ja leebe iseloomuga, sest umbes 15 minutit kestev verevõtmise protseduur eeldab, et koer alluks omanikule ja püsiks rahulikuna paigal.
“Hea kui koer elaks ka kliiniku läheduses, et vajaduse tekkimisel saaks koera kiiresti abivajaja juurde tuua,” täiendas Koor.
Korraga võetakse koeralt 450 ml verd üldjuhul esikäpa veenist, kuid on võimalik võtta ka kägiveenist. Verd säilitatakse spetsiaalsetes kottides, milles olev aine ei lase verel hüübida, selgitas Koor.
Enne vereülekannet kontrollitakse doonori tervist ja katseklaasil järele, kas antud veri sobib patsiendile ning seejärel kantakse tilguti abil abivajavale koerale.
“Siiani on kõik vereülekanded meie kliinikus hästi läinud. Kõik patsiendid, kes on vereülekannet vajanud, on ka eluga pääsenud,” nentis Koor.
Doonorverd pole koertel õnneks nii tihti vaja kui inimestel. Seda kasutatakse raskete haiguste, traumade, mürgituste ja halva vereloome korral. Koori sõnul on viimase viie aasta jooksul Tiina Toometi Loomakliinikus suudetud tänu doonorverele päästa üle 20 koera.
“Väga tore kui koerte doonorpank Eestis tekiks, kuid esialgu on see liiga kallis ettevõtmine ning ka kliinikute vaheline konkurents ei soodusta seda,” hindas olukorda Västriku Loomakliiniku loomaarst ja Lemmikloomade kiirabiarst Valdeko Paavel.
Lemmikloomade Kiirabi sisuliselt doonorverd ei kasuta, vaid plasmaasendajaid, märkis Paavel. Doonorvere kasutamine on teostatav, kuid mitte igapäevaselt, sest see eeldaks mitmete doonorkoerte olemasolu kliiniku läheduses, täpsustas Paavel.
Juhuseid, kus koer vajab täiendavat verd, ei tule ette väga tihti. See-eest kiirabi väljakutseid on vahel mitu korda päevas. Peamisteks väljakutse põhjusteks on kas kusagilt allakukkunud, auto alla jäänud või teiste käest pureda saanud koer, selgitas Paavel.
Koerte doonorlus on arenenud riikides laialdaselt levinud. Näiteks Soomes on moodustatud Helsingi Ülikooli Loomakliinikus ligi 130 koerast koosnev vereloovutajate pank, mille liikmetest pooled on ka juba verd loovutanud ja seeläbi päästnud teiste koerte elusid. Verd loovutanud koerad saavad tasuks koerte kuivtoitu ning vereloovutustunnusena punase kaelaripatsi. Koera sangarlust osutava punase rinnamärgi saab ka koera omanik