Kas loomade seas on liigikaaslaste tapmine tavaline?

Foto: ENRIQUE MARCARIAN/REUTERS/Scanpix

Loodussaadetes võib näha, kuidas loomad püüavad saaki või murravad teisi liike söögiks. Tegelikult on loomariigis ka liigikaaslaste tapmine üsnagi levinud ja seda just teatud loomaliikide hulgas, kirjutab Livescience. 

Näiteks on putukaliike, kelle hulgas on levinud nähtus nimega seksuaalne kannibalism. See tähendab seda, et emane pistab isase nahka vahetult enne või peale paaritumist. Sellist käitumist esineb näiteks mustal leskämblikul.

Mitmed kalaliigid on vägagi territoriaalsed ning see võib probleeme tekitada. Näiteks kipuvad siiami tapluskalad ründama oma territooriumile sattunud liigikaaslast. Halvemal juhul võib kala rivaali isegi tappa.

Kaklused potentsiaalse paarilise pärast on loomariigis üsna tavalised. Kuid teinekord võivadki needki lõppeda surmaga. Näiteks on mõnedel koolibriiliikidel arenenud terava, pistoda meenutava otsaga nokk, mida isaslinnud kasutavad üksteise torkamiseks võitluse ajal. Sellised juhud, kus üks isend kakluse tõttu hukka saab, ei liigitu muidugi tahtlike mõrvade alla, vaid tegu on seksuaalse võistlusega järglaste saamise nimel.

Kui suunata pilk otseselt mõrvadele, siis tuleb vaadata sotsiaalseid liike. Sellest huvist tulenevalt võtsid Hispaania teadlased 2016. aastal vaevaks  analüüsida 1024 imetajaliiki puudutavaid andmeid, mis hõlmasid üle nelja miljoni surmajuhtumi. Uuritavate liikide hulka loeti ka inimene.

Ainuüksi Ameerika Ühendriikides pandi USA Föderaalse juurdlusbüroo (FBI) andmete kohaselt 2015. aastal toime 16 000 mõrva. Mõrva korda saatnud inimestel oli tapmiseks terve rida põhjuseid alates armukadedusest ning lõpetades rahaga. Selle põhjal polegi arvata muud, et inimene võikski olla kõige altim liik mõrvu sooritama.

Tegelikult aga ei pääsenud inimesed 30 kõige enam verejanulisema liigi edetabelissegi. Küll aga pääsesid sinna hundid, lõvid, mitmed ahviliigid ja isegi leemurid.

Uurijad avaldasid ka selle, et tegelikult võivad pealtnäha isegi kõige rahumeelsemad liigid olla üllatavalt verejanulised. Näiteks pikasabalised tšintšiljad, oravad, metshobused ja gasellid. Kõik eelnimetatud pääsesid kõige verejanulisemate liikide edetabeli esimese 50 hulka.

Üks grupp imetajaid osutus aga eriti verejanuliseks - nendeks on primaadid. Primaadid tapavad liigikaaslase kaheksa korda suurema tõenäosusega kui ükskõik mis teine liik.

Aga üks mööndus uuringu puhul siiski on. Kõrvutades omavahel inimesi ja loomi, ilmneb, et mõrvade asjaolud on erinevad. Suur osa mõrvu, mida loomad liigisiseselt toime panevad, on seotud lapsetapuga. Nii näiteks tapab surikaatide grupis domineeriv emane hierarhias madalamal positsioonil olevate emaste poegi.

Inimesed kuuluvad väikesesse imetajate guppi, kuhu kuuluvad ka hundid, lõvid ja hüäänid. Nimelt on nendel loomadel liigikaaslaste tapmine tavapärane. Aga tegelikult eristub inimene sellest grupistki oma erandliku käitumise poolest, mis liigikaaslase mõrvamisse puutub.