/nginx/o/2017/09/18/7114649t1h22b7.jpg)
Eestimaa Loomakaitse Liit paneb inimestele südamele abivavajast loomast teatamist mitte karta, sest kiirel reageerimisel võib olla looma elu jaoks otsustav tähtsus.
Loomakaitsjad julgustavad abivajavast loomast viivitamatult teada andma
18. september 2017, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aeg tagasi jõudis Eestimaa Loomakaitse Liidu teade Ida-Virumaalt, kus koerale oli kett kaelalihastesse sooninud. Teatajaks olid naabrid. «Proovige kujutada ette seda valu kui rauast kett on liha sees ja hõõrub,» räägib liidu juht Heiki Valner.
Praeguseks on kõnealune koer uues kodus, kuid abi oleks võinud tulla palju kiiremini, kui naabrid oleksid koheselt loomakaitsjaid olukorrast teavitanud. Neil püsis viimase hetkeni püsis lootus, et ehk midagi muutub ning seetõttu ei esitatud kaebust ka veterinaar- ja toiduametile.
Selleks peres oli kasvamas veel kaks koera ja kuus kassi ning ühel hetkel võtsidki naabrid loomade toitmise ise üle. «Ainult ühel koertest oli kuudi moodi ehitis ja lühike kett, kuid mingil hetkel juhtuski see, et loomal oli kett kaela sisse sooninud,» räägib Valner.
Valner toob näitena teisegi juhtumi Pärnumaalt, kus seekord oli sekkujaks samas perekonnas kasvav laps. Selles peres oli kombeks kassipoegi uputada, sest emakassi steriliseerimiseks ei olnud raha ja muud lahendust ei leitud. «Meie helistas väike laps ja palus, et räägiksime emaga et kassipojad ellu jääksid. Seda ka tegime. Lõpptulemus oli see, et leidsime kassipoegadele kodud ja emane kass sai steriliseeritud,» räägibValner.
«Maapiirkondades on tihti nii, et inimesed ei taha rikkuda heanaaberlikke suhteid ja vaatavad vaikides ühe või teise looma närust elu pealt,» märgib Valner, kuid samas lisab, et inimesed on muutunud üha julgemaks loomapiinamisjuhtumitest teatama. «See, kui inimene küsib, et äkki teie saate midagi teha, pole kaebamine, vaid viimane appikarje.»
Valner rõhutab, et loomakaitsjate eesmärk pole loomade väärkohtlejaid risti lüüa, vaid eelkõige leida olukorrale lahendus. Loomakaitse on paljuski suhtlus inimesega, püüe talle olukorda selgeks teha. «Kui loomapidaja ei saa aru, alles siis pöördume juba organite poole. Absoluutne enamus juhtumitest ei jõuagi avalikkuse ette, sest lahendame need kohe ära. Kui käime kontrollimas, siis ütlemegi inimesele, et eksite nende ja nende punktide vastu. Me saame kõigest aru, me oleme kõik inimesed. Tehke korda, läheme sõbralikult laiali, meie eesmärk on, et konkreetne loom elaks paremini, mitte, et loomapidaja saaks karistatud,» selgitab Valner.