Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Koeraomaniku kolumn: kuidas koeraga ohutult kohvikus käia?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Mari Suviste

Avalikus kohas suure koeraga käimine on tihti etteaimamatu. Kuidas koer käitub, seda ma üldiselt tean. Kuidas inimesed käituvad, see on alati ootamatu.

Eestis otsustab iga kohvik, pood või muu asutus ise, kas loomi lubatakse sisse või ei. On kohvikuid, kuhu sisse astudes joostakse koerale veekausiga vastu, kuid ka neid, kus kodulooma kaasavõtmine on kardinaalselt keelatud. Mis poliitika mingil vastavalt kohal on, saab teada vaid nende käest küsides. Läbi aastate on meil tekkinud kohad, kuhu teame, et võib minna. Üheks selliseks kohaks on Nõmme turg.

Buxhöwdeni Pagaris pakutakse ka koertele maiuseid

Ma ise eeldasin, et pisikesse pagarisse koeraga sisse ei tasu minna. Seisin siis neil akna taga ja imetlesin imekauneid koogikesi, kui uksele ilmus teenindaja ja kutsuse meid sisse. «Kas teie koerale võib maiust anda?» oli ta esimene küsimus. Vaadates enda ümber suhkrust ja šokolaadist maiuseid tekkis väike hämmeldus. Teenindaja krahmas aga riiulist kiirelt eraldi anuma, kus olid spetsiaalsed koerte jaoks mõeldud maiused sees. Kohvi ja kooki otsustasime siiski väljas nautida, kus Hunt puges laua alla ja vaatas seal möödakäijaid.

Nendele, kes ei julge oma loomaga kohvikusse minna, võin lohutuseks öelda, et kui minu ärev koer suudab avalikus kohas rahulik olla, pole see sinu pereliikme jaoks kindlasti mingi probleem. Kui su koer ei tunne rahvamassi sees ennast mugavalt, siis leia istumiseks koht, kus koer saab tooli või laua alla pugeda ja olla seljaga seina vastas. Mõned korrad suunad teda laua alla lamama ja tulevikus teeb ta seda automaatselt. Seejuures palu, et teenindajad ja sõbrad talle tähelepanu ei pööraks.

Ohtlik olukord välilettide juures

Mari ja Hunt kohvikus / Mari Suviste

Kohvi joodud, jalutasime välilettide poole. Jäime ühe leti juurde kauemaks seisma ning olin just müüjaga rääkimas, kui sain aru, et midagi on valesti. Pöörasin ümber ja mind vaatas vihaselt keskealine soliidne mees. Me jõllitasime teineteist mitukümmend sekundit, tema vihast pakatamas, mina hämmelduses. Lõpuks ütles ta vihaselt: «Teie koer nuusutas mind!» Järgnes järjekordne pikk paus, kus ma olin sõnatu. Lõpuks vaatasin leti ääres rahulikult istuvat koera ja tagasi mehe poole, kes jätkas: «Kas teile meeldiks, kui ma teid nuusutaks?»

Siis juhtus aga midagi erakordset. Meie ümber koondus torbikond väärikas eas ja kaunilt riietunud vanadaame, kes uurisid härralt: «Oi, te vajate vist kiirabi?»

Pöördusin ise tagasi leti poole, maksin oma kauba eest, ja kui tagasi vanaproaude bande poole pöördusin, oli mees ära läinud.

Olen õppinud, et ise koera kaitsa või, veelgi enam, midagi vastu öelda pole mõtet. Esimesel juhul on Eesti ühiskonnas koer alati süüdi, ja teisel juhul tekitad vaid suuremat tormi.

Hunt oli kogu see aeg leti juures istunud ja tülpinult oodanud, millal edasi saab minna.

Kas on eestlast, keda koer pole hammustanud?

Enamus eestlasi on ühel või teisel ajahetkel purenud koer. Minul on see juhtunud kaks korda. Esimest korda sõitsin rattaga mööda tänavaid, kui ühest aiast puges välja keskmise suurusega koer, kes mind tagumikust hammustas. Teine kord mängisin sõbra vanemate koeraga (loe: kiusasin) ja lõbu jätkus seniks, kuni too mind kulmust hammustas. Kui enamusel on selliseid lugusid küllaldaselt, siis on täiesti arusaadav, miks kardetakse koeri. Tänaval jalutades pole kahjuks harukordne, kui keegi keset kõnniteed jääb seisma silmnähtavalt paanikas inimene.

Suurem osa Eesti koerakasvatuse kultuurist põhineb lihtsalt meetodil: kui koer ei käitu hästi, paneme ketti ja sinna ta jääbki. Viimastel aastakümnetel on hakanud juurduma mõtteviis, et koer on pereliige ja käitumine tuleb kaasa nn lastetoast. Ketikoera ja uuema «koer kui pereliige» kultuuri lõhe on aga tuntav ning seetõttu erinevad ütlemised üsna tihedad.

Lõppkokkuvõttes on koertega väljaspool koduhoovi vastuvõtt õnneks pigem positiivne ja sellised ärevad juhtumid harukordsed. Peamine probleem on, kuidas viisakalt mitte lubada paitada, nunnutada ja maiuseid anda oma karvasele pereliikmele.

Kui sa pole oma koeraga veel kohvikus käinud, kuid soovid, tee nii:

  • Pea plaani, kuhu lähete. Uuri enne kohaleminekut, kas koeri lubatakse sisse. Alusta vaiksemast kohast, mis poleks rahvast paksult täis, kus on ruumi liikumiseks ja parimal juhul saaksid nurgas või seina ääres istuda.
  • Mõtle läbi, kuidas sinna lähete. Kui su koerale ei meeldi suured teed või kardab autosõitu, siis väldi neid. Hea oleks enne esmast kohvikusse istumist teha pikem jalutuskäik, kuna koer on saanud oma energiat põletada ja viskaks hea meelega pikali puhkeasendisse.
  • Kohvikusse jõudes suuna koer kohe lamama ja pööra talle võimalikult vähe tähelepanu. Mida rohkem sina või teised teda poputate, seda rohkem koera üles krutite.
  • Äre ole kaua. Harjuta koera väikeste doosidega. Esimest korda 45 minutit on küllaldaselt. Hiljem võid terve päeva koeraga kohvikus veeta.
Tagasi üles