Kui kiiresti sinu lemmikloom sind peale surma nahka pistaks?

Mariann Prooses
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: BACKGRID/NIJO/Scanpix

Mis võib juhtuda olukorras, kui üksinda elav peremees sureb ning tema lemmikloom jääb mõneks ajaks ilma toidu ja joogita? Kas loom asuks peremeest sööma või kannataks ta pigem nälga? National Geographic annab sellele küsimusele vastuse.

National Geographicu ajakirjanik Erika Engelhaupt võttis nõuks välja uurida, kuidas siis lugu lemmikloomadega ikkagi on. Selleks uuris ta 20 juhtumit, mis olid seotud loomade poolt peremehe nahkapanekuga ning saadud tulemused ei pruugi loomaomanikele meeldida.

Engelhaupt võttis ette juhtumid, mida oli kajastatud teaduajakirjanduses ning  2015. aastal tehtud uuringu, mis mis koosnes 63 juhtumitega seotud raportist.

Niisiis, kujutame ette järgmist stsenaariumi: loomaomanik sureb ning tema surnukeha jääb mõneks ajaks korterisse või majja kus ta elas, sest oletame, et tal ei ole lähedasi sõpru ega tuttavaid, kes tema käekäigu pärast muretseksid.

Selleks ajaks kui surnukeha leitakse, on mõned tema kehaosad kadunud, kuid laiba kõrval istub rahuliku näoga lahkunu lemmikloom.

Kes on hullemad, koerad või kassid?

Suurem osa juhtumeid, mida Engelhaupt uuris, oli seotud koertega ning neid oli ka enim dokumenteeritud. Kuid oli ka juhtumeid, kus figureerisid kassid. Veelgi enam - teateid on isegi inimsööjatest hamstritest ja lindudest.

Niisiis, 2010. aastast on teada juhtum, kus aneürismi tõttu surnud inimese näo oli tema koer üleöö ära söönud ning kui kass oli seda kõigest veidi näksinud.

See, kas loomad oma surnud peremehe nahka pistavad, sõltub sellest, kui palju liha on nähtaval. Tavaliselt pistetakse nahka kõige esimesena nägu alustades ninast ja huultest. 73 protsenti juhtumeid oligi seotud näo hammustamisega, ainult 15 protsendil juhtudest olid lemmikloomad näksinud ka peremehe kõhupiirkonda. Selge on see, et mida kauem on loom pidanud olema ilma korrapärase toiduta, seda suurema tõenäosusega ta permeest söögina kasutab.

Näiteks 2007. aastal oli juhtum, kui labrador ja tšau-tšau elasid kuu aega oma surnud omaniku kehast toitudes, jättes alles vaid mõned luutükid ja osakese koljust.

1997. aastal sai politsei väljakutse enesetapu teinud mehe juurde. Kohapeal märgati, et surnu nägu oli käetud hammustusjälgedega. Kui hukkunud mehe kaksa lambakoer varjupaika viidi, oksendas loom oma peremehe nahatükke ja habemekarvu.

2015. aastal tehtud uuring selgitab, et 24 protsenti uuritud juhtumitest olid koerad alustanud peremehe söömist isegi varem kui 24 tunni möödumisel surmast. Kusjuures mõned koerad otsustasid teha seda isegi siis, kui neil toit olemas oli.

Põhjuseks, miks koer peremehe nahka võib pista, võib olla ka looma iseloom. Kohtuarst Markus Rotschild, kes tegeles ka 1997. aasta võika juhtumi uurimisega, sõnas, et üks seletus taolisele käitumisele on, et loom üritab alguses oma teadvusetut omanikku aitada,  lakkudes tema nägu ja teda ninaga togides. Aga kui see tulemust ei anna, võib loom minna paanikasse, mis võibki lõppkokkuvõttes hammustamiseni viia. Kuid Rotschild rõhutab, et pigem võib taoline stsenaarium esineda kergemini ärrituva ja hirmunud looma puhul.

Aga mõni koer isegi ei oota isegi niikaua kuni peremees surnud on. Piisab sellest, et omanik on ennast täis joonud ja lihtsalt ära vajunud. 1994. aastal juhtus selline lugu ühe purjus naisega, kes olles end pildituks joonuna magama jäänud, jäi ilma oma näost. Nimelt kaotas naine oma näo punasele setterile, kes ei oodanud tervet päevagi, et perenaist veidi süüa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles