Uuring paljastas põhjused, miks ei tohiks hunti koduloomana pidada (1)

Dagmar Lamp
, Postimehe naisteportaali juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10-aastane Aliisa mängib Zacherevye külas Minski lähedal kodustatud hundiga, kelle perekond võttis enda juurde elama viis aastat tagasi.
10-aastane Aliisa mängib Zacherevye külas Minski lähedal kodustatud hundiga, kelle perekond võttis enda juurde elama viis aastat tagasi. Foto: Sergei Gapon / AFP / Scanpix

Pole küsimustki, et huntidel ja koertel on nii mõndagi ühist – neil on ühised esivanemad ning nad ka näevad päris sarnased välja. Kuid on mitu mõjukat põhjust, miks ei saa huntidest kunagi koduloomi.

Koerte järgnemine huntidest toimus umbes 15 000 aastat tagasi ning kuigi välimuselt tänini sarnased, on nad siiski arenenud erinevaid radu mööda. Teatud viisidel käituvad koerad huntide moodi, kuid varem polnud teada, kui palju hundid koerte moodi käituvad.

Ajakiri Royal Society Open Science avaldas juunis uuringu, kus oli jälgitud hunte, kes olid kasvanud koos inimestega. Teadlased avastasid, et hundid tunnevad oma inimestest hooldajate vastu lähedasi tundeid ning need tunded säilivad ka täiskasvanueas. See avastus on pannud uurijad arvama, et huntide ja koerte ühine esivanem võis olla inimsõbraliku loomuga, mistõttu oli üldse võimalik nunnude koerte välja arenemine.

Eötvös Lorándi ülikoolis Ungaris läbi viidud uuring küll tõestas, et hundid, keda on kasvatanud inimesed, loovad inimestega lähedased suhted, kuid see ei tähenda, et me peaks hakkama nüüd hunte adopteerima. Koerte aju-uuringud on näidanud, et erinevalt huntidest tunnevad koerad inimeste läheduses end õnnelikumana – isegi õnnelikumana kui teiste koerte läheduses. Inimesed ka vähendavad koerte stressitaset. See pole nii aga huntide puhul. Hundid kardavad inimesi aktiivselt ning väldivad inimasustusega piirkondi. Ning hoolimata karjamentaliteedist on nad väga iseseisev liik, erinevalt nende kodustatud sugulastest.

Uuringu läbiviija Dorottja Ujfalussi jälgis ka huntide ja koerte sarnasusi – näiteks meeldib neile mõlemale üksteist tervitada teise nägu lakkudes. Ning koerad ja hundid mõlemad on võimelised mõistma inimžeste, näiteks näpuga osutamist – see on oskus, mis puudub isegi šimpansitel!

«Me avastasime, et kuigi koerad sõltuvad oma inimesest hooldajast ja seostavad temaga nö oma kodubaasi, on siiski ka hundid võimelised looma inimestega pikaajalisi suhteid, kuigi see ei ole nii sõltuv,» ütles Ujfalussi väljaandele Gizmodo. Ta märkis ka, et hunte ei ole siiski võimalik kodustada ning see on suur probleem, kuna on inimesi, kes neid lemmikutena peavad. «99 protsenti nii peetud huntidest tuleb lõpuks magama panna,» avaldas uurija muret. «Sisuliselt on hundid siiski metsloomad, nad on iseseisvad, neid on raske kontrollida ja inimkodus on võimatu pakkuda neile kasvukeskkonda, seega on isegi taltsaste huntide kodus pidamine ääretult suur riski nii nende tervisele kui ka teistele.»

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles