Kahe koera omanik Mari Suviste kirjutab, mida tähendab koeraomanikuks olemine ning paneb südamele paar asja, mida ta tahab, et inimesed, kel pole koeri, siiski teaks ja meeles peaks.
Koeraomaniku kolumn: kolm asja, mida koeraomanik tahaks, et sa teaksid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Ei, palun ära paita mu koera
Asi pole selles, et ta on kuri. Ta ei hammusta sind, kui talle pai teed. See on lihtsalt ebamugav.
Mõtle sellest nii. Sa jalutad pärast mõnusat tööpäeva koju. Vastu tuleb võõras härra või tuttav proua, keda sa eriti ei tea. Järsku vaatab ta sulle sügavalt silma ja hakkab rääkima, kui nunnu sa oled.
Okei, vist meelitav?
Siis hakkab ta sind aga järsku silitama. Alguses sümboolne pai, millele järgneb juuste sasimine. Sealt edasi vabavoliline katsumine nii sündatest kui ebasündsatest kohtades.
Ei!
Koer pole küll inimene, aga ta tunneb samamoodi ennast ebamugavalt kui võõras hakkab teda katsuma. Eriti, kui see on kohtadest, kus isegi pereliikmete kätt ei soovita tunda.
Samamoodi, nagu sina ei soovi, et mina luba küsimata sind katsuma hakkan, siis palun austa minu koera ja ära talle ligi tiku.
2. Kui sa ei soovi koera tähelepanu, siis eira teda
Peamised arusaamatused koertega suhtlemisel tulevad sellest, et hakatakse nendega rääkima inimeste keeles.
Jah, lugedes seda lauset võib see tunduda idiootsena. Ma aga garanteerin, et sada protsenti inimestest, kes on koeraga vähemalt korra kokku sattunud, hakkavad mingi hetk ütlema neile midagi sellist, et «tule siia», «ära tee» või legendaarne «kas sa ei saa aru???».
Ma olen ise nii mõnigi kord seda viimast öelnud, kui pahane olen. Jah, Mari, ta ei saa aru. Selles see point ongi.
Probleem on selles, et koer ei räägi eesti, inglise, vene või mis iganes muud inimeste keelt, isegi kui ta teab mida «istu» või «siia» tähendab.
Kujuta ette, et satud samasse seltskonda itaallasega, kes oskab eesti keeles öelda vaid «istu» või «lama». Too itaallane üritab sulle väga elavalt midagi äärmiselt tähtsat selgeks teha, rääkides pikalt midagi, millest sina midagi aru ei saa, vehkides kätega ja tõstes üha enam häält. Ükski nendest abinõudest ei pane sind teda rohkem mõistma. Aga ta räägib sõbralikult ja itaalia keel kõlab jube hästi, seega sa teed oma parima, et teda mõista.
Samamoodi käitub ka koer.
Kui koer tikub sulle sülle või üritab su peale hüpata, ära hakka temaga rääkima. Ta ei saa aru, kui sa ütled «ära tule sülle» või «ära hüppa» või mida iganes muud. Eriti, kui sa armsal häälel teda nunnutad.
Lihtsaim lahendus on teda eirata ja kui ta füüsiliselt pealetükkiv, siis lükka käega eemale (ära vaata silma!). Kui ta eemalelükkamise peale ei lõpeta, siis palu omanikul ta korraks kõrvaltuppa kinni panna.
3. Mu koerad toovad mulle rõõmu
Ma ei saa mõnikord tulla linna kohvitama, kuna pean minema koertega jalutama. Ekspromt mitmepäevareise on raske organiseerida, kui mu koerahoidja on hõivatud. Ma pean igapäevaselt arvestama kahe elava hingegega, kelle elu sõltub minust.
Olen vandunud, et ma ei suuda enam - kui karvavahetushooajal tõmban iga päev tolmuimejaga diivanit puhtaks (põrandast ärme isegi räägi), kuna koer taaskord hõõrus ennast seal, kui mind kodus polnud.
See kõik tähendab, et ma olen kaotanud teatud vabaduse ja saanud juurde omajagu jama.
Kõige selle juures aga võtsin alguses ühe ja siis teise koera, kuna saadud rõõm kaalub tugevalt üle juurde saadud negatiivse poole.
See on elustiil, mis igaühele ei sobi. Minule aga sobib väga hästi.